Nõnda me siis elame siin, madalrõhkkonna kõhu all. Eile viskasin kotis ära surnud mobiili sahtlisse laadima ja unustasin ta umbes, et igaveseks. Ka selle, et hommikul ei helise mul võibolla mitte äratuskellagi. Ei helisenudki, aga kui sabaga soojenduskott oli asjatult viis minutit oodanud ja keegi silmi lahti ei teinud, siis maandus ta täie une pealt oma seitsme kiloga turja nii, et unenäod kriisates kahte lehte laiali paiskusid.
Sisse magada ei olnud võimalik...aga elu lõpuni kokutajaks jääda võibolla küll. :)
Päeval hakkas jälle lund sadama, õhtul selgus, et see oli sulalumi. Koju oli huvitav sõita. Nädalane ilmaprognoos lubab, et kõik see sajab nüüd maha, külmub siin kenasti ära ja sulab siis pealt kiilaks. Mingil hetkel murdub viimnegi suvefanaatik ja päiksekummardaja...ausõna, mul poleks midagi püsilume vastu ja miinus kuus paluks...kuni kevadeni, jah.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
kui ma teisi blogijaid loen, siis Sinu oma ma loen ette, silmad sageli naerust märjad
ReplyDeleteElu ongi koomusk.:)
ReplyDelete