Peale tormi

Hoolimata väga armsast õhtust näis, et ilm kisub ekstreemiks. Tuul sasis ropult metsa ja üritas kodusõidu ajal autot teelt välja lükata. Taevas säras pimestavalt erk kuu ning üle tema hiilgava palge lendas  kiirpilvede räbalaid. Seisin enne tuppaminekut hetke trepil, mets mühises võimsalt nagu meri. Mhhh.:)
Öösel ärkasin mitmete toredate asjade peale. Sabaga soojenduskott nägi halba und, käunatas ja lõi küüned läbi teki. Ärgata paduunisena selle peale, et su oma kass, kes kunagi kedagi ei küünista, kangutab sinust küüsi välja, on frustreeriv. Nonii, kui sa pidasid mind hiireks, siis olen selleks liiga suur ja halb, jah, isegi unes küttimiseks. Lõin Härra Tibu tema jalutsikrundilt minema. Põmm.
Väljas oli torm ja pööningut väänati korralikult. Enne uinumist lugesin lammaste asemel tuuleiile. Mõned neist panid mõtlema, et mis kruvisid ikka täpselt sai maja kokkupanekuks kasutatud ja kas suur aken peab survele vastu kui ta niimoodi krigiseb. Kui naelaplaatideni jõudsin, tuli uni. Väljas oli tõeline pikkade luudade öö.
Teist korda ärkasin raske mürtsu peale rõdul. Nõme. Siis tuli kass ja hüppas kitse. Väljas kukub juba asju ümber, aga sina siin magad nagu polekski viimnepäe käes. Tõuse kohe üles ja mine vaata mis seal kukkus või lase ma lähen vaatan ise. Viimane variant sobis meile.
Pool viis kohvi juues selgus, et veel mõned hoiavad FB-s katust kinni.:)
Kodus oli pärastlõunal paar magusat hetke aiainventuuri tehes. Kui komandeeringus oldud aja jooksul on vahepeal terve aed lumest välja sulanud, siis on ikka sigapõnev näha mis vahepeal toimunud ja üldse.
Ma muidugi annan endale aru, et ees on veel kolm vastikut talvekuud, aga sellegipoolest oli tore kõiki oma nunnusid jälle näha. Peaaegu kevad.:)
Litterheinad läikisid elujõust, näsiniinte pungad olid kahtlaselt suured, maukleht kiviplaadi all ei olnud üldsegi külmavõetud (otsustasin nad siiski õue jätta), kniphofia nägi väga reibas välja ja imelik küll, kuid peekerlilled ei olnud lume all olemisest silostunud. Kas ollakse siis mingil määral lausa igihaljad või?
Muidugi nägid väga kaunid välja kõik  helmikpöörised ja uskumatu! - sinisel sarvkannikesel oli täiesti veatu indigosinine õis peal. Kuna nad on mul esimest suve, siis pole nende kommetega väga tuttav, kuid see oli muljetavaldav. Uurisin kohe `Molly Sandersoni` ka, tal olid samuti õied peal, kuid pigem sellised ennelumeaegsed,  vanunud välimusega. Ehhee, oleks ometigi homme päikest...
Pervo minus arvab, et homme võiks siiski veidi rohida. Natukene.