Teine lumi

Esimene kirmetis sulas juba kolmandal päeval ära ja vahepeal on olnud terve näidisgamma jagu erinevaid novembriilmu alates tintsinise taeva servast piiluva ergava viimsepäevapäiksega ja lõpetades ausa vihmasajuga. Kõledat lõikavat kirdetuultki on olnud. Eile siis tuli uus lumi. Sedakorda natuke paksem kiht. Mis teha. Ega tali taeva jää ja taimede jaoks on mingi polster siiski vajalik.
Kuna talvise ilmaga õues enam suurt miski teha pole siis avasin vaibavabriku. Sorteerisin kaltsukerad värvide järgi ära (kord aastas peab seda ülevaate mõttes ikka tegema), panin kääripuud ülesse ja otsisin välja lõimematerjali. Kogu selle aja seeris materjali vahel Proua Muri, väike tume nägu seiklusjanust hiilgamas. Kaotanud kogu oma väärikuse, ronis ta mõnust nurrudes igasse tühja kasti, kotti ja kapilaekasse ning võngutas laitvalt saba kui ma need jälle kõik täis panin. Siis avasin kangasteljetoa ukse. Seal on tavaliselt alati segadus. Lõngakerad, kaltsukerad, kaltsulõngakerad, kastid toormega, villakotid, poikvel kapiuksed metsikult huvitava sisuga, riiulid - tõeline karvikute seikluspark. Lahe oli vaadata kuidas kass kadus sinna nagu lutikas seinaprakku. Oma tegemiste juures võis siis kõige ootamatumates kohtades kohata kahte suurt silma vastu vaatamas (Ma magan täna siin! Hihi, ei, hoopis siin!"). Kangasteljetuba on argipäeviti karvikute jaoks "Keelatud Linn" ja seepärast siis alati see peaaegu meeleheitlik huvi selle areaali vastu. Kuna vaibategemise ajal on nii palju võimalusi kuhu väike loom karvupidi vahele võib jääda, siis ma lasen neid sinna harva. Vahel kui järgmist poolt meetrit kokku lööma lähen, siis kolistatakse ukse taga, kraabitakse piitu ja näugutakse südantlõhestava kõutsihäälega ("Ta ei lase mind sinna! Keegi ei armasta mind! Andke mulle püstol! Andke vähemalt mausergi!"). Tore on teada, et su vaikivad kassid vahel ka täitsa valju häält oskavad teha. Härra Tibu jäi seekord kogu meelelahutusest ilma, sest kaifis õues algava talve kahtlasi mõnusid.