Ülehomme on märts!

Vabandust...aiablogi on see siin siiski, hoolimata olukorrast riigis...mis ei tähenda, et ei tohiks meelt avaldada kui... Aga nagu eelpool öeldud, on see põhiliselt ikka aia- ja koduloomablogi.
Veebruar lohiseb lubatud nullkraadile lähedal olevat joont hoides kenasti lõpuni, homme veel ja ongi läbi.:)
Öösel on olnud maksimaalselt miinus 5, tavaliselt on kas nullis või kõigest paar kraadi külma. Päevati pluss 1-kuni selle nädala soojarekordipäevad, mil Tallinnas näitas pluss 7, Sakus pluss 6 ja üle Eesti räägiti veel kõrgematest temperatuuridest. Üks aednik nägi sel nädalal ka esimest liblikat. Olevat veidi unine olnud aga muidu ilus kollane.
 Väljavõte ühest ökotoiduaine reklaamist
"Amarant

Amarandi ehk rebasheina seemned olid inkade ja asteekide igapäevane leivavili, seda on söödud ka Aasias ja Aafrikas.

Hirsist veidi suuremad kollakad seemned on maheda pähklise maitsega ning sisaldavad täisväärtuslikke valke, rohkelt kiud- ja mineraalaineid. Kaltsiumi leidub amarandis kaks korda enam kui piimas."

Nojah, juhtus nii, et ükskord ammu koperdasin ökopoe otsa ja ostsin amaranti.

Esimest korda keetsin nagu mannat. Ei kõlvanud kuhugi, sest juures oli kibe maitse. Seekord leotasin ööpäeva ja keetsin pudruks. Sel moel kõlbas ta süüa. Maitse pähkline ei ole, pigem omalaadi iseloomulik (ju see amarandimaitse on) mekk, mis pisut tuletab meelde maisi. Huvitav sellegipoolest. Ei ütleks, et hirss on parem (hirss ei kõlba üldse süüa), kuid selles mõttes suurt vahet ei ole.:) 

Söödav, kuid päris õudne kui sellest lausa toituma peaks.

Veebruari soojarekord

Eile näitas kraadiklaas varjus pluss kuus. Käisin peenardel ka nuhkimas, kuid mingit erilist rohimisisu peale ei tulnud, sest tuul (vabandust, kevadtuul:) ei olnud veel kuigi soe ja siis pole õues kuigi tore asjatada kui külma varrukast sisse puhub. Inventuuri käigus kohtasin hulganisti igasuguste sibullillede ninakesi ja kevadadooniste pisikesi pealagesid. Tulbid, nartsissid, hispaania ebahüatsindid, kobarhüatsindid jne.
Natuke eritipõnev on idahüatsintide osas, kes on mul esimest aastat, kuid neist ei ole veel midagi näha (natuke palju ka tahetud, ikkagi veebruar veel:). Flokside ja kullerkuppude ninaotsakesed olid samuti väljas.
Vaikselt hakkavad ka puhkuseplaanid selginema. Ikka see paesillutis. Pääle ehitust sai ta rutuga õue maha lartsatatud, et porine ei oleks. Nüüd teeks uuesti mõnuga ja korralikult. Vormistaks ühtlasi ka midagi alpitaimede istutusala taolist astelpajude alla. Käisin poes juuretõkkekangast ka piilumas, kuid see oli nii mõttetult kallis, et peab midagi muud välja mõtlema.
Tubased istutused on kasvuisu täis, siberi iiris ja üks liilia on juba väljas. Mulle hakkab vaikselt tunduma, et ka jaheda toa talvitujad tuleb üle vaadata, kastma hakata ja valgemasse tuua.Pühamaa perenaise rhodohypoxised (bauri punatähed) talvitusid väljas, mina ei julenud...aga oma suureks rõõmuks leidsin, et sebaea thomasii (tal ei olegi eestikeelset nime) oli peenras elus ja heas konditsioonis. Sama lugu ka harfiõiega. Ka roosa maukleht oli suutnud talve üle elada (mis sest, et lõuna-aafriklased.:).
Täna on täispäike pilvitu taevaga, öösel tuleb ilmselt külma.

Armulise märtsi peale lootma jäädes...

Mõhk ja Tölpa

Hea päev.:) Tulin reede õhtul linnast koos pool aastat palavalt oodatud "Vareste pidusöögi" teise osaga, söötsin kassid ära, tegin kaks võileiba ja hakkasin lugema. Umbes kaheksakümnenda lehekülje peal tuli Proua Murile "hoog peale". Mamma köögis  leidub on aeg-ajalt silku, mis mõjub kalasõltlasest emakassile nagu tontteabmisdroog. Ta võib kaotada kogu oma väärikuse (mida ei ole just vähe), et pääseda, jumala eest, sellesse oivalisse ruumi kus vahel on maas kausike silgurapetega, mida ta siis vohmib nagu poleks mitte kunagi süüa saanud. Loomulikult ei ole kausike isetäituv ja kui Proua Muri selle hommikul tühjaks on teinud, siis õhtul on see tühi. Niisiis, mul tuli umbes üheksakümnenda lehekülje juures tõusta ja kass mamma kööki lasta, kuna ta hakkas ust maha närima. Kui loomake sisse on saanud, siis tuleb talle aega anda, et ta saaks ruumi korralikult läbi otsida, sest ÄKKI kuskil ikka on. Ei olnud. Ja Proua Muri hakkas umbes sajanda lehekülje juures hüüdma, et ma ta tuppa tagasi laseksin, sest kesse ikka üksinda tühjas ruumis tahab olla.
Saja neljakümne teise lehekülje juures tuli Härra Tibu ja istus raamatu peale. Läts! Istus ja vaatas hukkamõistvalt a la "ja kas sa mõtledki nagu kogu õhtu siin raamatu taga vedeleda samal ajal kui su kassid igavusest maha surevad jne?".
Sikutasin raamatu ta alt ära, keerasin teise külje ja lugesin edasi. Härra Tibu mõtles natuke (oma seljaajuga) ja hüppas mu pealt kitse. Puhtalt ja trikiga (ülbe rikošett seinale ning sealt maha). Peale teist kitse hakkasin mõtlema, et äkki mu kass tahab õue. Ta ei tahtnud õue, tahtis hoopis kulli mängida (haha, püüa mind!), aga ma olin juba täitsa tige (Kaks korda kitse, kui ma loen? Mis MÕTTES!).
Saja neljakümne viienda lehekülje juures hakkas Proua Muri jälle mamma köögi ukse kallal närima. (Lootus sureb viimasena...) Korjasin ta sealt üles, tegin pai "Homme saad kala, kassikene, homme saad..." Ta vaatas mulle haledate silmadega otsa ja oli nõus natuke kassikrõbinaid sööma. Peale seda keris Proua Keegieiannamullekala! ennast oma korvi magama, pea mamma köögi ukse poole ja ta jalad tõmblesid unes...
Saja neljakümne kuuenda lehekülje ajal hüppas Härra Tibu tagajalgadega vastu akent nii, et raamid värisesid ja kõik hakkas jälle otsast peale.

Kevadise veebruari 20. päev

Eile öösel kuuvalgus ja enne päiksetõusu miinus 5, räme härmatis. Päeval pluss 2, pilvine.
Täna hommikul miinus 2,5.  Päeval pluss 2, pilvine.
Kuna nii varast kevadet nagu väga ei mäletagi (oli vist 1990, aga kis toda inämb...), siis üritan temperatuurid ja ilmastiku umbestäpselt kirja panna.
Hoolimata öistest valikkülmadest sirguvad lumikellukesed trepi ees pisitasa pikemaks. Kulli pesa poolt kuuskedest kostab aeg-ajalt mõni ebakullilik prääks, mida ma pole selles punktis varem täheldanud. Kas on vanad kevade tõttu peast segi...või pojad juba pesas.
Kassid ajavad kohinal karva. Ju siis tõepoolest kasukaid enam tarvis ei lähe. Tahaks loota...
Väike õiendus ka: Ei suutnud ennast siiski tagasi hoida üritasin veidi rohida, aga see polnud hea mõte, sest ka meil on peenrad kõvad kui kont, ehk veel täitsa jääs. See eelmise jutu kassihüpe puhtasse porri oli sooritatud ilmselt enne lumesid näärivihmade ajal.
Uurisin peenraid, leidsin transilvaania sinilille õie, tulpide ninaotsad, kevadkrookuste horde ja ikka see võrratu sarvkannike. :)

Pmst eufoorias

Pole vähimatki kahtlust, et nüüd on ta saabunud ja rahumeeli võib nüüd paljudele nimisõnadele ette panna kevad-. :) Nagu näiteks kevadvihm (sadas terve eilse päeva), kevadkülv (echinacead, basiilik), kevadõied (sarvkannike, talvine lumekupp, tänase päevaga väljuvupsanud lumikellukesed), kevadöö (õndsalt solisev), kevadtuul (metsalõhnaline, pluss kolm,  vihmane), kevadpilvitus (sademetest tiine pärlmutrine püsikate), kevadsõidud (jäänud enamasti ideeks, sest ilm on kogu aeg nii tatine)  ja kevadtegevused (suurpuhastused, talveriiete ära panemine, kolimine:).
Hiigla mõnus on hommikul ärgata, oodata ära järgmise sulaveepiisa kukkumise hääl ja nentida tohutu rahuloluga, et väljas on jätkuvalt plusskraadid.:)
Kogu aiavarandus on lume alt väljas ja kui siin sai ennist lorajuttu aetud, et kõigepealt astub kevadele vastu sarvkannike, siis nii see oligi. Ta sulas äärmiselt iseenesestmõistetaval ilmel lume alt välja ja detsembrine õis on jätkuvalt kenasti indigosinist värvi. Ei mingeid talvekahjusid ega midagi.
Huvitav oli tõdeda, et nii harfiõis kui ka santoliin näevad peale lume all olemist täiesti kobedad välja, kuid mida arvata kevadise emajuure silostunud kodariku kohta?
Liiliapeenras küünituvad krookused ja võrkiirised kevadele vastu, nii kummaline, et on alles veebruari teine pool. Mõni aasta pole võimalik ka esimesel aprillil säärast aiamaastikku näha.

Nagu päris...

Paistab, et seekord ei ole tegu lühiajalise ilmakapriisiga vaid see ikka ongi juba päris kevad.:)
Laupäeval käis jões kõva pardipoks, vesi lausa vahutas. Ikka prääks-prääks ja tou! Partidel on kevad pea puhta segamini ajanud. Meie aias õitsevad lumekupud. Lumikellukesed veel väljas ei olnud, kuid võrkiiriste ja krookuste pealsed küll.
Eile sai ka aiahooajaga algust tehtud - Hortes paistis olevat kaubavalikut uuendanud ning nüüd oli õige aeg välja otsida kinkekaardid ning natuke oma liiliaridu täiendada. Kuna teiste hulgas oli neil pakkuda ka odavad Bletilla striata ja topeltõieline siberi iiris, siis katsetan ühtlasi neid ka. Istutasin liiliad ja muud juurikad pottidesse ning olin häppi. (Tänumeeles sõpradele mõeldes.:)
Hommikul pluss kaks ja veike vihm.

Kevade poole kaldu?

Täit-sa pael...Krookused on kohati pikalt väljas ja lumi hakkab vaikselt lausa igalt poolt ära sulama! Ma ei teagi kas see on nüüd tore või...(tegelikult on väga tore, midagi toredamat on raske välja mõelda)...aga aednik minus arvab, et tühjagi see niiväga tore on. Liiliapeenras on veidi paksem lumekiht, kuid mujal juba muld täitsa väljas. Nonii, kohe näen oma indigosinist igavestiõitsevat sarvkannikest. Täitsa kindel, et ta on lume all uued õied sebinud ja viskub rind ees kevadesse...Sest mis see muu saab olla?
Hääled on teised, lumi sulab. Puhas kevad. Tihased laulavad ja isegi kull igivanade kuuskede otsas häälitses hommikul elurõõmsalt. Kuigi see kõrge veniv hüüd manab hetkeks vaimusilma ette stseeni kauboifilmist, kus piiritusse sinisesse taevalaotusse joonistatud aegluubis tiirlev näljane täpp kilkab ajatul häälel "Viuu!"...samal ajal kui all liivakõrbes lamab päikesest surmani küllastunud peategelane (paar kuuli keres) ja valmistub esivanemate juurde minema...jabur, kuid see "Viuu!"  mõjub meie maastikul kõigest hoolimata kevadisena.
Kassid on kasvatanud umbes nädalase sulaga paksu ja tiheda tuulekasuka, millega on hea sulavate hangejäänuste vahel leegata. Hommikul minnakse ja õhtul tullakse. Vahel kiikan aeda, et mida siis ometi nullkraadise ilmaga seal teha ka annab? Härra Tibu on käpad kere alla pannud ja mediteerib prügikasti kaane peal, nägu vastu oletatavat päikest (kui see paistaks näiteks). On vaid kõhe niiske tuul, mis tuleb sulavate väljade pealt ja lõhnab toredasti jäneste ning kuluheina järele. Metsad on sinised, nii sinised...Võiks olla märtsi lõpp...kui ei oleks veebruari keskpaik. Lähen igaks juhuks ja vaatan mis ilm on olnud eelmiste aastate 14. veebruaride paiku. Nonii - blogi ütleb, et tavaliselt on olnud päevad päikselised ja öösiti kibe hunditali, vaid eelmisel aastal oli neil kuupäevil stabiilne miinus 6 koos pilvitusega ja lausa ebaloomulik kogus päiksepilgareid koos öiste pakastega anti märtsis.

Puhas friigiwärk

Kaevasin internetist välja mõnede huvitavate alpitaimede nimekirja. Googeldasin, imetlesin...Hoolimata väikesest aiast on ikka veel arenguruumi.:)


Allium beesianum
Allium tanguticum
Arenaria granatensis
Aqualegia jonesii
Campanula pilosa superba
Campanula incurva
Campanula piperi
Campanula saxifraga
Chionopila jamesii
Collomia debilis var debilis
Edraianthus serphyllifolius
Gymandenia conopsea Brudespore
Heuchera Emperor's Cloak
Iberis pruitii
Lilium monadelphum
Mandragora caulescaeas
Myosotis pulvinaris
Nassauvia patagonica
Paraquilegia grandiflora
Paraquilegia microphylla
Petrocallis pyrenaica
Phlox pulvinata
Polygonatum hookerii
Primula crassifolia
Primula luteola
Primula sonchifolia
Primula wulfeniana
Ranunculus alpestris
Ranunculus segueri
Sedum pilosum
Saxifraga x Burseriana Clarissa
Saxifraga x desoulavy
 Saxifraga x grisebachii
  Saxifraga x juniperifolia
 Saxifraga x lowndesii Harbinger
 Saxifraga x megaseaflora Karel Hassler

Eiteamitmes sula.

Kolm päeva on räästad juba tilkunud, katustelt kõik lumi maha sumatanud ja õues lehvib head paksu sulalume lõhna. Terve järgmise nädala lubab ilmajaam päevaseks ajaks plusskraade. Piduuu!:)
Elukvaliteet on tunduvalt paranenud, kasvõi see, et enam ei pea autot hommikul jääst välja raiuma. Muidugi...ees on veel kaks kolmandikku veebruari ja isegi märts võib teinekord väga ilge pakasega olla...Siin ei või ka iial teada...
Valgusepuudus igatahes enam ei vaena.
Tõin täna õuest potte ja istutasin vaasis kasvama läinud kukeharjad mulda. Omapärane viis küll neid sedasi paljundada, kuid septembris tuppa toodud vartel olid nii ilusad juured all, et patt oleks olnud ära visata.
Aias sulas ka lume alt välja igasuguseid asju. Mesipuu kõrval on pimedatel süngetel pakaseöödel toimunud mõrvake. Selle tunnistuseks sulas lume alt välja pisut verekest ja sulgi. Mesilane see igatahes nüüd küll ei olnud.
Veranda ees oli kedagi rapitud ja maha jäänud karvakoguse järgi otsustades ei peaks ohver mõnda aega üldse õue tükkima, sest kasukas on kole hõre. Ilmselt võttis eelmise nädala meeste öölaulupeo ajal jälle keegi vale noodi. Kassid on selles osas kohutavalt tundlikud.:)
Härra Tibu ronis lauale (et ka heas seltskonnas viibida kuni ma blogi kirjutan:) ning sättis enda "väga ilusasti istuma" 10 x 10 cm suuruse CD tasku peale. Ta oli juba selja tagant nii egiptuse kass, et vinnastasin fotoka ja hiilisin ta nina alla. Härra tibu läks korrapealt õhust tühjaks ja tema näole ilmus midagi piinlikkusetaolist. Nõme-e! Sa pildistad!:(

Kuna kass teab, et ka pererahval on kiikse, aga mis teha, ikkagi oma...konserviavaja, siis ta otsustas, et on ikka nõme küll, aga ta talub mu seekord veel kuidagi ära.

Aga siis leidis ta endas üles trotsi, kinnitas pilgu õue ning tegi nagu ma oleks õhk...ja papparazzi sai oma  egiptuse kassi pildi...Jessss!:D

Talv jätkuvas joones

Nädalavahetusele järgnenud pehmemad ilmad (isegi vihma meenutavat lobjakat võis kohata) on kolmapäeva paiku vaheldunud veidi külmemaga. Täna hommikul oli miinus 12.
Muus osas on näriv aiaigatsus. Mõnevõrra aitab selle vastu ehk küll kataloogides tuhnimine, kuid kaua sa ikka...Selginemiseks on ka aega olnud. Enam kui küllalt, ma ütleks.:)
Kui sügisel arvasin, et nii, kõik, enam ei mahu aeda midagi ja liiatigi olen kõik ära näinud, mis vähegi huvi pakkus, siis nüüd...Nüüd ma enam nii ei arva loomulikult.:)
Olen oma interneti-ulguretkeil kohanud hostasid, ilma milleta pole aednikul üldse mingit elu ja mõne neist isegi oma aeda kutsunud (eriti võluv leid oli Mousede seeria) ja pean plaani õuesillutisse ühe alpitaimede lapikese tekitada. Kuna tegu on astelpajude vahetu lähedusega, siis tuleb prognoositav alpipeenar altpoolt ilmselt juuretõkkega isoleerida. Ja veelgi enam, sest astelpajude vitaalsus on metsik. Olen rändvõsusid kohanud isegi teisel pool kivivundamendiga aeda, parkimisplatsil. Seal pole isegi astelpaju jaoks midagi süüa, aga nad ei pea paljuks minna ja järgi vaadata.
Ka teeäärse peenraga tuleb teha restart. Üldiselt on see üks kõige vähem kultiveeritud istutusala aias. Kõik vähegi teisaldatatavad taimed üles, kuupmeeter head mulda dopinguks ja pinna tõstmiseks ning sinna peaks tulema pikakasvuliste püsikute paradiis.
Iirised kolivad tagaaeda kõrgpeenrasse, kust osa alpitaimi koha vabastab ja eesaeda alpipeenrasse emigreerub...oh kui hea on mõttes planeerida:), paraku kipub reality tavaliselt märksa keerulisem olema.
Eksootide osas olen ka õpetust saanud. Ülemise korruse kütteta tuppa tuli pakasega külm sisse ja külmutas talvitujate pottides mulla läbi. Kes üle elab, kes ei ela...Tibusid loeb aednik kevadel.
Ja sama on ka taimenimekirjaga. Kuna seesinane talv on nii imelik olnud (poole jaanuarini oktoober ja sealt edasi õhukese lumega süvapakasene veebruar), siis ei oska midagi ennustada, et kes taimenimekirjas ellu jääb või kes mitte. Eks neid nn "serva peal" olijaid (soojema vööndi taimed, jabural ajal istutused, muidu õrnakesed) ikka ole. (Igas aias on, sest meiesugused ei oska ju muudmoodi.:) Kevadeni on veel kuus nädalat.

Pimegurmee

Selle peo suurimaks magnetiks oli salapära. Sünnipäevalaps ütles, et see kes riskib ürituse heaks mängu panna konkreetse summa eurosid, tulla määratud kuupäeval teatud paika ja astuda kustutatud tuledega bussi, sellega on kõik selge. Selge ei ole ainult see kuhu me sõidame ja mis edasi juhtub.
Igastahes....me olime kohal.:)
"Tere tulemast meie doonoribussi! Kohe pakime kaanid lahti," kõmistas Jaak tervituseks. Mis oli muidugi nali. Mõttes tõmbasime kohe nimekirjast maha Doonorlus ja Vampiiristiilikas, aga sinna jäid mul veel Paintballilahing, Ekskursioon teeküünaldega vanalinna alustes urgastes, Ööloomade söötmine loomaaias, Teletorni...ronimine, Vanalinna ekskursioon kummitusemajadesse, Soho, Lasketiirus automaatidega märkilaskmine, Mustlasrestoran, Kiiu torn, Ratsamatk öises...kusiganes, Orienteerumine Dominiiklaste kloostri katakombides jnejne.
Minu nimekiri oli pikk.:)
Kui kõik olid kohal, öeldi bussijuhile, et sõidame nüüd määratud kohta ja enamus linnaga seotud  oletatavaid üritusi langes ära, sest buss suundus Peterburi maanteed pidi linnast välja. Shampus tehti lahti...
Aga mõistatamine jätkus...(siis ikkagi Kiiu torn?...või Ülgase koopad?...taliujumine?), kui me suurelt teelt mere poole keerasime. Ei olnud. Oli Hoopis gurmeerestoran Kaberneemes. Ok, söögikoht, aga milleks on laual mustad silmakatted? Kohe selgus, miks. Kaetud silmadega külalistele serveeriti jook ja toit lauale ning soovitati oletada, millega on tegu. Tegelikult oli asi reaalis vägagi põnev. Ma ei suutnud ära arvata ühtki toitu peale veisemaksa. Registreeritud aistingud olid võrratud kuid tavaköögist totaalselt erinevad. Üks toidunimetus tuli küll tuttav kunagistest Mesika õhtusöökidest, kuid kõik need teised ülimalt oivalised maitsed, maitsed, maitsed...
Võrratute roogade paraad lõppes kukeseenejäätisega.
Tänud sünnipäevalapsele imelise õhtu eest!:)

Hobuse aasta

Hobuse aasta tõi veelkordse pakase taandumise. Üle hulga aja on päeva hakul õues ainult 9 miinust ja päeval 8. Nii mõnus oli eile hommikul jälgida kuidas miinused kolinal kukuvad. Poole päevaga ca 11 kraadi soojemaks!:)
Õhtul hakkas tuiskama.
Ega see natuke lisalund polegi paha, sest lumega on nigu on. Vaatasin eile veidi kriitilise pilguga aeda (aknast) ja nentisin, et puispojeng on tavaliselt ülepea lumehanges talvitunud, kuid see aasta on lumi talle vaid "vööni", peab lumekuhjamist uuesti kordama, sest sulad pole katet kinnitanud ja tuul tassib lahtise lume kuhila ruttu laiali.
Ja kui juba põhjalikum õueminek plaanis, siis tõmban ühtlasi ka kanada kuuskedele varjutuskanga pähe. Eelmistel aastatel on nad kenasti lume all maganud kui veebruaripäike keevitama hakkab, kuid seekord on lugu teine. Vana jugapuu küsib ka katmist. Siiani pole keegi teda kunagi varjutanud, kuid eelmisel kevadel olid päiksekahjustused suured ja parem katta kui kahjatseda.
Lõppu üks sigrimigrine vaibapilt. Materjali poolest luksuslik kaltsukas - mohäär, angoora, alpaka, kašmiir, meriino, šoti ja muud lambad. Selline vaibamaterjal koguneb aastatega. Reaalis on värvid pastelsemad.
On mahe vaadata ja pehme astuda.:)