Kuna kassid on rituaalipõhised loomad ja nende väike maailm peab olema võimalikult korrastatud, kontrolli all jne., siis selleks, et nad õnnelikud oleksid, teevad nad kõik, et see nii oleks.
Kuna olen juba nädal aega kodune olnud, siis ei tea Härra Tibu enam, mida õieti peaks tegema, sest Futu äratamise rituaal 3-5 minutit enne äratuskella ja tema maast üleslöömise ülesanne (kui peaks uuesti tukastama) on muutunud õigustühiseks. Keegi ei tee õnnetust kassist ega tema heast tahtest enam üldse välja. Ta lükatakse kas voodist maha, tõstetakse õue või krabatakse kaissu ja uinutatakse. Aga tema peab ju äratama. Ta ju peab, sest ta on seda eluaeg teinud. Kui alguses oli Härra Tibu väga tubli ja käis ainult mulle pinda, siis on tema pardakompuuter viimastel päevadel veidi nihkesse läinud ja loomakesel paistab olevat vaid üks mure - KEEGI peab vara tõusma. Ja kui see ei ole üks, siis ehk on teine. Katsetused algavad ikka kuskil kella viie paiku. Õnneks on Härra Tibu on juba ammu jätnud oma inetu selgahüppamise une pealt ja piirdub viisakamate väljendustega nagu näiteks üle kõri kõndimine ja vurrude näkku toppimine. Kui ta on ühe üles saanud, siis on rahul. Tibu, tahad sa õue? Aga süüa? Ei, ta hiivab enda rahulolevalt tekkinud vabale kohale ja uinub õnnelikult. Päev on jälle korda läinud.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
uskumatu aga tõsi, sedasi see elu käib :) õnneks on meie kassid sellest ammu aru saanud, et meid pole võimalik äratada ja seda rituaali nad enam aus ei pea :D aga on ju kuhjaga teisi rituaale võimalik sooritada
ReplyDeleteMinu loomaaial on üks reegel, neljajalgsete koht pole magamistoas. Tänu sellele meil selliseid rituaale pole.
ReplyDeleteMeil on omad rituaalid, loomadeta. Rahulikud, laisad ärkamised.
ReplyDeleteAga Sinu omi on hea lugeda