Sügis
algas sellega, et Härra Tibu istus läpaka klaviatuurile. Tormasin arvuti lämbunud kigina peale kohale, aga vaene masin oli otsingumootorisse jõudnud juba
trükkida miljoneid iisid, ülakomasid ja
kõike võimalikku, mitu korda mõistuse kaotanud ning lõpuks niimoodi netist
välja loginud, et kolm meest ei osanud seda kolme päeva jooksul uuesti võrku
tagasi panna, lõpuks siis ometi...:) Viimasel ajal olen telefoniga netis käinud ja sellel ka
hädapärased kommentaarid toimetanud. Need näevad küll äärmiselt düsgraafilised
välja, kuid mul pole olnud isu seletama hakata, et “Harra tibu habematu
kaitumise parast ei saa mina nuud oma arvutiga internetti ja telefonil tippides
vasib sorm vaga ara. Vaga. Nome.
Sügis
algas otsustava vihmaga, mis kolmapäeva öösel öökülmaks moondus (miinus 3,5).
Hommikul
söandasin viimaks kardina vahelt piiluda…kogu aed oli hallast masendavalt hõbedane,
välja arvatud puudetagune (propsid) ala akna all. Sinna olin ma paar päeva tagasi toonud
pottidesse istutatud krüsanteemid. Jee!:) Puud annavad isegi riidas olles
sooja!:)
Hilisem
põhjalik hallakahjude hindamine jättis hea tuju siiski alles. Läksid need kes
minema pidid (ängelheinad, õrnemad hostad ja veel mõned), aga krüsanteemid on
elujõu säilitanud.:)
Esialgu
on avanenud kolm sorti, need on varane helelilla ja veidi hilisem tumelilla,
koos moodustavad nad võrratu toon-toonis värvilahenduse. Ühe õie tegi lahti
Muidu on
aias sügisene rahu. Kevadmagun loovutas peale halla kogu valguse
epimeediumidele, liiliate pealsed on maha lõigatud ja ükshaaval hakkavad
mullast ilmuma sügislilled. Ega neid palju pole, kuid väga kaunid on nad oma
hapras iseendasmõistevuses. Jaheda päikese valguses kesk kõledaid tuuli. Sest
kui veel nädalavahetus laskis nautida sooja suve, siis nüüd on igasugune
vennaarm kadunud. Mesilased saavad täna kolmanda portsu sööta, aga tahaks
loota, et talv veel ei tule ja ilmad püsivad kenad. Kes ei tahaks…
Ruumi
saamiseks loobusin `Lady Isobel Barnetist` ja ühest jaapani enelast. Mõlemad
said endale uues uhkes aias hea kodu.
Proua
Muri tõi keskpäeval koju juraka mügri. Kui ma olin mulle toodud “toidu”
vormiliste kiidusõnade saatel vastu võtnud, heitsin talle enne komposteerimist põgusa pilgu. Loomake meenutas kehakujult suvel püütud süsimusti närilisi, kuid
oli ehtmügrilikult pruunikashall. Endiselt jääb õhku küsimus: kas tõesti leidub ka musti mügrisid?
Ma usun, et on olemas tumedaid/mustjaid variatsioone ka. Kui googeldada ladinakeelse nime pilte, siis leiab küll pärist musti variante. Ka oma kraavis nähtud olid pigem mustapoolsed.
ReplyDeleteaga kust proua Muri neid mügrisid teil seal leiab ? minu ainus nähtud eksemplar oli tumepruun :) ja ma olen lõpmata tänulik sulle selle eest, et sa mind krüsanteemide juurde tõid, hele- ja tumelilla õitsevad juba jupp aega, nüüd on järg lillakaspunase ja kollase-oranžikirju käes, loodab, et ka ülejäänud jõuavad, lubatakse ju veel head oktoobritki :)aga see kui lapakas ules utleb, on kole ja meenutab noukaaegseid telegramme a la jaeta voeti, tulen uelehomme kuella :D:D
ReplyDeleteMa olen ka Aalu korduvalt tabanud FB-sse postitusi tegemast, õnneks enne Enterile vajutamist siiski jaole saanud.
ReplyDeleteÖökülma meil õnneks ei olnud, aga täna õhtuks lubatakse tormi. Peab minema lahtist kola õuelt ära panema.
Kahtlustan, et nad käivad neid kuskilt kaugemalt püüdmas. Oma aias mügrisid ei ole täheldanud (ptüi, ptüi, ptüi!). Või on ränne ja kui keegi ilmub, võetakse rajalt maha.
ReplyDelete