Turist

Proua Muri laupäevase uinaku verandal katkestas lumivalge võõras, kes kõhkleva sammuga läbi siilkübarate kahistas. Tema saba oli nagu vausulg ja ta ületas kastest takistusriba ülimalt pepsil ilmel. Proua Muri saatis valget kõutsi pika pilguga ja magas külmalt edasi...sedavärvi kasse ei ole olemas ja paljugi mida unes nähakse. Teist korda sattus Isand Lumivalgele peale Härra Tibu. Võõras isakass jõllas mesitaru avast sisse. Ulatus kõrguse poolest just parajasti vaatama ning muudkui uudistas, tõstis kõhklemisi käppagi, aga loobus siis, heasüdamlikud mummid lendasid tarusse ja sealt välja, kahelt poolt vurrulist takistust...Härra Tibu turi tõmbles seda nähes valulikult. Mesiniku kass teab mis juhtub kui kõike käppida. Seekord ei juhtunud siiski midagi ja võõras jalutas hajameelselt elupuudesse.
Kuna uustulnukal oli palju ringi käia ja uudistada, siis komistas ta varem või hiljem vana Arturi peale (kes on alati arvanud, et ta on terve kvartali kunn). Artur võttis kohe kõva laulu üles. Kuna jorinat jätkus pikemalt, läksin kaema, et mis siis nüüd lahti on. Isand Lumivalge istus vaikselt Arturi ees, täis sisemist väärikust ja ning kuulas pisut imestunud näoga a la "ma näen, et teile, mu härra, meeldib laulda...mulle näib". Artur oli teise sobimatust käitumisest täitsa närvis ja lõugas veel kõvemini. Tavaliselt vastatakse laulule lauluga ja kui ooperist küllalt saab, siis läheb löömaks. Näib, et Isand Lumivalge ei teadnud, mis on lööma (kisma, kakelung, lahinguhaavad jne.).
Kuna kassidel on territooriumid üsna rangelt ära jagatud, siis nähti valget uustulnukat paar tundi hiljem  Proua Muri jäise pilgu haardes, kes talle valjult vuntsidesse üürgas. "Te olete siin kõik nii musikaalsed..." võis valge võõra hämmeldunud näost välja lugeda. Muri läks aina vihasemaks. "Teate...proua, ma ei ole seda ilu ära teeninud." Ja lõpuni väärikaks jäädes keeras ta harpüiaks moonduvale emakassile selja ning...lihtsalt lahkus. Muri jäi talle rumala näoga järele vaatama.
Õhtul hakkas Härra Tibu verandal laulma. Põhjuseks oli ikka seesama valge, kes meile külla tahtis tulla. Kuna Tibul on liiga hea süda, et kellegile tappa anda, siis lasin tal laulda ja kutsusin võõrast edasi astuma. Ei ole vaja, et teine lävel uudishimust otsad annab.:) Tuppa ta ei tulnud, vaatas pika kaelaga (ma ei ole kunagi NII pikka kaela näinud) minust mööda toa poole ja imes infi nagu käsn. Vaatas mullegi pikalt otsa. Tema silmis oli uskumatult palju uudishimu ja lihtsameelsust. Turist mis turist.:) Kui keegi juhtub olema Terry Pratchetti lugenud....:)