Vananaiste suvi.

Kuna öökülma on eestimaal juba olnud (Rakvere kandis), siis võib need ilusad ilmad rahumeeli vananaiste suveks nimetada. Eks öökülmad luusi ka siinkandis juba ringi, sest täna hommikul oli kõigest 1 kraad sooja. Aga päevati on paradiis. Hele päike käib üle taevaste, liblikad jne. Sellegipoolest on üht-teist teisiti kui päris suvel. Õhus on niipalju niiskust, et pesu nööril enam kahe tunniga ära ei kuiva. Hostad hakkavad oma leheilu minetama. Varjud on pikemad. Varane krüsanteem, sügisheleeniumid ja siilkübarad säravad täies ilus ja Tiia aiast pärinev hiina emajuur õitseb. Teda on küll kõigest paar niidikest, aga see on üks väga elujõuline narmakomplekt. `Blauer Diamant` meil igatahes kasvada ei tahtnud ja ma hakkasin juba vaikselt arvama, et äkki on kõik hiina emajuured sellised. Õnneks ei ole.:)

Isand Lumivalge on läinud seda värvi, mille omandavad kõik valged kassid maal elades ja tema pilgust on kadunud kogu püha lihtsameelsus, mis seal enne oli. Täna kohtusime verandal. Ta mõõtis mu üle (kahjutu naiskodanik) ja kõndis väljapeetud sammul astilbede vahele. Naabrite noor süsimust käib vahel seltsiks, aga pikemalt kunagi ei viibi. Imestlen iga kord, et KUIvõrd võib üks kassipoeg hobusevarssa meenutada.:)

Ja seened, mis on viimaks ometi ka meie metsadesse ilmunud. 

Kuna eelmisel nädalal oli kogu aeg tuli takus, siis polnud aega blogida ega miskit. Nüüd on viimaks ometi aega.:)

Reede õhtul võtsime korvid ja hakkasime metsa poole minema. Olime juba tänava lõpus kui keegi selja tagant hõikuma hakkas. See oli Härra Tibu. Tuli mööda tänavat võnt-võnt meile järgi ja muudkui tänitas valjult. "Kuhu te lähete! Ärge jätke mind üksi! Võtke mind ka kaasa!"

No kass metsas, kuhu see sünnib...rebased ja. Kuna tema meist enam maha ei jäänud siis loobusime metsa minekust üldse ja keerasime kodu juurde võpsikusse. Koos kassiga seenele, no mida kometit.:) Aga oh seda looma rõõmu! Meie pehme diivanipadi muutus võsas laksupealt ohtlikuks ja osavaks kiskjaks, kes puhtast elulustist valju kuraasinurratusega mööda puid põrkas ja muud hullu akrobaatikat tegi. Eks oli see võpsik ta igapäevane jahipidamise koht ja kass tundis end nagu kala vees. Aga, et pererahvas ka Härra Tibu mängumaadele kõndima tuli, see keeras ta rõõmust üsna kringliks.:) Seeni oli tolles võpsikus nigu putru, nii et kõik olid väga rahul. Peale tunnist traalimist oli mõlemal korralik noos käe otsas. Härra Tibu oli võimlemisest ja ühe juurest teise juurde jooksmisest nii väsinud, et jäi samblale lesima ja tuli koju alles pimedas.
Aiapilte ka. Siin on näha kuidas taluaia sügisheleenium sordi omale jätkuvalt ära teeb. Tervelt 20 sentimeetriga. Kasvu poolest on ka kiirem ja ei lamandu nii kergesti kui punane. Aga ilusad on mõlemad.:)

Vitaalsus ruulib. Kui teised floksid on juba ära õitsenud või hallituse küüsi langenud, siis `Helmi Puur`särab edasi. Paistab, et täiesti haiguskindel ja vist ka pikema õitseajaga kui teised.

Esimene krüsanteem. See helelilla varajane.

Mingil ajal (umbes neljandal-viiendal suvel) hakkab aed elama oma elu. Ja see on väga huvitav.:) Kevadel haledalt kiilaks jäänud kaderohi (kellel on, varjutatagu kevadpäikese eest) on uuesti taastunud, nõmmkann on oma tited peenrasse laiali istutanud, liivateed on üksteise võidu siis-sinna roomanud ja alpi erinnos mahutanud ennast sinna kuhu veel mahub.

Taevassinise astri õienupud on nagu väiksed rohelised pärlid.

Kevadel istutatud kivilaelanikud on kasvama läinud. Tii aia nõmme-liivatee ja `Black Scallop`

`Samobor` pakub leheilu. Kasvukoht poolvari.

See võrratu maukleht saabus augusti algul ja õitseb vahetpidamata. Mauklehed on üldse kõik võrratud.:)

Aednik Tiia aiast pärinev hiina emajuur. Tõeline aare.:) Tiia, ega sa nime ei tea?

Ja veel üks nimeabi küsimine. Taim pärineb Võhma Juurika TBA letilt, aga eks olen vist sahmerdamisega nimelipiku ära kaotanud. Igatahes ostes oli ta midagi minu jaoks väga põnevat (täiesti senitundmatu), aga praegu on küsimus selles kas istutada varju või päiksesse.

Magada huvitavates kohtades...