Kuna ma laupäeva õhtul põlve tagurpidi astusin ja kõige eest tuleb maksta, siis leidis tänane päev mu tohtri ukse taga oma aega ootamas. Aega oli ja seinal mängis ühiskondlik telekas. Pärastlõunasel ekraanil kurvastas mustaverd lokkispäine ja jurakate bakenbardidega meesterahvas, kelle armsamat parasjagu haiglas elustati. Kuna ma haiglaseriaale ei vaata, siis keerasin pilgu ära. Aga kui jälle silm telekale langes, siis seal muudkui elustati ja elustati ja vahepeal näitas isa ja murest murtud meest, kes midagi taaskord jälle liigutavat pomises ja siis jälle elustamist ja kuidagi perversselt imelikult aeglaselt venis neil seal see värk. Mind hakkas asi selle imelikkuse pärast natuke nagu isegi huvitama. Sain oma terava elamuse kohe kätte ka. Elustamisel lõpuks siiski tulemusi ei olnud ja ekraanil jooksis pikalt roheline joon. Ok. Arst läks ütles, et me ei suutnud päästa. Siis hakkas mehe lõug värisema, jube kurb ja puha. Oleks siis sellega asi piirdunudki, kuid kaamera oli värisevale lõuale justnagu naelutatud ja imes viimast. Sealtmaalt hakkas asi kiiva kiskuma. Nagu oleks veel vähe...Kaamera sõitis aeglaselt mehe näole peale ja lõug muudkui värises, üks....kaheksa, üheksa, kümme....kaksteist...viisteist! Wtf!?! Aiaah, ladina-ameerika seep!:D, läks mul tuluke viimaks põlema.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
me tundetud põhjala tümikad lihtsalt ei mõista kuumaverelist lõunarahvast, nende tundelisust ja puha :D
ReplyDeleteHead paranemist! :)
ReplyDeleteOn Sul vast repertuaar, ma isegi ei tea, et sääraseid filme kuskil üldse näidatakse. Aga ju on Rahmeldajal õigus, et me suurtest tunnetest tuhkagi ei jaga :)
ReplyDeleteParane kiiresti, aed ootab veel
Mingi väänamiste ja viltuastumiste tähtede seis või? Hea, et ma haiglasse ei läinud, vaid perearstile helistamisega piirdusin, muidu oleks ka seebitrauma veel lisaks tulnud :)
ReplyDeleteJah, nagu oleks viirus.:)
ReplyDelete