Thursday, September 25, 2014

Sügis

Sügis algas sellega, et Härra Tibu istus läpaka klaviatuurile. Tormasin arvuti lämbunud kigina peale kohale, aga vaene masin oli otsingumootorisse jõudnud juba trükkida miljoneid  iisid, ülakomasid ja kõike võimalikku, mitu korda mõistuse kaotanud ning lõpuks niimoodi netist välja loginud, et kolm meest ei osanud seda kolme päeva jooksul uuesti võrku tagasi panna, lõpuks siis ometi...:) Viimasel ajal olen telefoniga netis käinud ja sellel ka hädapärased kommentaarid toimetanud. Need näevad küll äärmiselt düsgraafilised välja, kuid mul pole olnud isu seletama hakata, et “Harra tibu habematu kaitumise parast ei saa mina nuud oma arvutiga internetti ja telefonil tippides vasib sorm vaga ara. Vaga. Nome.”.
Sügis algas otsustava vihmaga, mis kolmapäeva öösel öökülmaks moondus (miinus 3,5).
Hommikul söandasin viimaks kardina vahelt piiluda…kogu aed oli hallast masendavalt hõbedane, välja arvatud puudetagune (propsid) ala akna all. Sinna olin ma paar päeva tagasi toonud pottidesse istutatud krüsanteemid. Jee!:) Puud annavad isegi riidas olles sooja!:)
Hilisem põhjalik hallakahjude hindamine jättis hea tuju siiski alles. Läksid need kes minema pidid (ängelheinad, õrnemad hostad ja veel mõned), aga krüsanteemid on elujõu säilitanud.:)
Esialgu on avanenud kolm sorti, need on varane helelilla ja veidi hilisem tumelilla, koos moodustavad nad võrratu toon-toonis värvilahenduse. Ühe õie tegi lahti ka vana hea pronksivärviline krüsanteem.
Muidu on aias sügisene rahu. Kevadmagun loovutas peale halla kogu valguse epimeediumidele, liiliate pealsed on maha lõigatud ja ükshaaval hakkavad mullast ilmuma sügislilled. Ega neid palju pole, kuid väga kaunid on nad oma hapras iseendasmõistevuses. Jaheda päikese valguses kesk kõledaid tuuli. Sest kui veel nädalavahetus laskis nautida sooja suve, siis nüüd on igasugune vennaarm kadunud. Mesilased saavad täna kolmanda portsu sööta, aga tahaks loota, et talv veel ei tule ja ilmad püsivad kenad. Kes ei tahaks…
Ruumi saamiseks loobusin `Lady Isobel Barnetist` ja ühest jaapani enelast. Mõlemad said endale uues uhkes aias hea kodu.
Proua Muri tõi keskpäeval koju juraka mügri. Kui ma olin mulle toodud “toidu” vormiliste kiidusõnade saatel vastu võtnud, heitsin talle enne komposteerimist põgusa pilgu. Loomake meenutas kehakujult suvel püütud süsimusti närilisi, kuid oli ehtmügrilikult pruunikashall. Endiselt jääb õhku küsimus: kas tõesti leidub ka musti mügrisid?



4 comments:

  1. Ma usun, et on olemas tumedaid/mustjaid variatsioone ka. Kui googeldada ladinakeelse nime pilte, siis leiab küll pärist musti variante. Ka oma kraavis nähtud olid pigem mustapoolsed.

    ReplyDelete
  2. aga kust proua Muri neid mügrisid teil seal leiab ? minu ainus nähtud eksemplar oli tumepruun :) ja ma olen lõpmata tänulik sulle selle eest, et sa mind krüsanteemide juurde tõid, hele- ja tumelilla õitsevad juba jupp aega, nüüd on järg lillakaspunase ja kollase-oranžikirju käes, loodab, et ka ülejäänud jõuavad, lubatakse ju veel head oktoobritki :)aga see kui lapakas ules utleb, on kole ja meenutab noukaaegseid telegramme a la jaeta voeti, tulen uelehomme kuella :D:D

    ReplyDelete
  3. Ma olen ka Aalu korduvalt tabanud FB-sse postitusi tegemast, õnneks enne Enterile vajutamist siiski jaole saanud.
    Öökülma meil õnneks ei olnud, aga täna õhtuks lubatakse tormi. Peab minema lahtist kola õuelt ära panema.

    ReplyDelete
  4. Kahtlustan, et nad käivad neid kuskilt kaugemalt püüdmas. Oma aias mügrisid ei ole täheldanud (ptüi, ptüi, ptüi!). Või on ränne ja kui keegi ilmub, võetakse rajalt maha.

    ReplyDelete