Külm

Ei saa muidugi märkimata jätta, et viimase viie päeva hommikused temperatuurid on olnud miinus 8 kuni miinus neli.
Lugesin eelmise aasta märkmeid ja sääl on ülesse tähendatud kuidas taevalised jaanuari teises pooles ligi kolm nädalat külma väntavad (ja kui kole see kõik on). Aga sedasi alla kümne miinuskraadi pole väga viga. Talv ikkagi.
Nädalavahetusel oli plaanis alustada ühe pikema projektiga - taimesildid. Mind on surmani ära tüüdanud need valged taimelipikud, mis pole kuigi dekoratiivsed ja mida nii külm kui kassid üksteise võidu maast välja armastavad sikutada. Lisaks veel vildikatõmmekad kus waterproof on osutunud ebawaterproofiks. Ja kevadel lebab siis peenras pealsete vahel selili ja näoli erinevaid taimelipikuid, millel mõnel on kiri ja mõnel ei ole. Alustasin tasapisi, kiiret kuskile pole. Esimesena said kirjaga kivi endale mõned hostad. Juba seegi oli paras nikerdamine ja siis said ka sobivad kivid otsa.
Pühapäevaks lubati lumesadu, aga meil pole helvestki tulnud. On nigu on.

Vaikselt kevade poole lohisedes.

Õnneks võrdlemisi pehmes kliimas. Ei ole olnud mõrtsukalikke pakaselisi talveöid ega lund, mis iga päev maniakaalselt sajab...kuni on suuni. Mäletame veel paari sellist talve, mäletame... 
 Eelmine "suurlumi" on moodustanud mõningates kohtades kohmetanud määrdunud hangi, mis ajapikka aina madalamaks ja tihedamaks vajunud, sest sajule järgnesid pikad sulad.
Ikka miinus 1 kuni pluss 2. Vahel sadas öösiti ka vatiteki paksuse jagu uut valget juurde, aga see on olnud üsna vabandava moega ja kohe ka ära sulanud. Aias olen strateegilistesse kohtadesse vahel kuhjakese kühveldanud, kuid mõnes kohas on peenrad päris lumevabad.
Viimane aeg on kanada kuused ära varjutada, sest päike juba soojendab ja Conica on talvepäikse suhtes eriti õrnake.
Teise asjana on plaan lumevabast kivipeenrast üles otsida mõned tumedad lapikud veerised ja Köögikata moodi ilusate taimesiltidega ükskord ometi algust teha. Talvel on selleks aega. Ega korraga palju ei teekski, näiteks ainult hostadele. Ohjah, värvgi on valmis varutud juba tükk aega, aga mitte ei saa ree peale.:)

Suure südamega.

Arvutitool on maja kõige hinnatum koht. Tavaliselt magavad seal kassid. Ja kõige rohkem Härra Tibu. Kui karvik mujale tõsta, siis vastu see väike loom ju ei hakka, aga sa pead arvestama nördinud prääksatuse ja pahaste pilkudega (Fuck you!) ning kui hetkeks toolilt tõusta, et kaminasimsilt kohvi võtta, siis võib uuesti ümber pöörates toolil sügavalt magavat kassi näha. Ei, inimene ei ole aeglane. Lihtsalt kass on väga kiire.:)
Nii.  Õiglus on jälle jalule seatud. Sest kui sel toolil magavad enamiku ajast kassid, siis ei ole see ju tegelikult peremehe arvutitool. Aga peremees tahab ka kuskil istuda ja hakata nüüd jälle kallist karvikut jõhkralt mujale tõstma süda nagu kah eriti ei luba. Siis on hea nõu kallis.:) Köögist toodi kassimaiuse karp ja asetati sealt üks pala ukse kõrval asuvale toolile. Kass läks õnge. Kobis arvutitoolilt kõige täiega maha ja ronis maiuse järele. Veel mõni pala, paar paid ja Härra Tibu sättis ennast võrdlemisi leplikult uuele kohale kerasse. Loomulikult tuli seda kõike teha vahetpidamata diplomaatiliselt häälitsedes ja endale mingeid irweid lubamata. Sest kui peremees järgmine kord rahumeelse arvutitooli vabastamise presentatsiooni korraldas, siis enam nii ladusalt ei läinud. Sest kohe kui tool vabanes, siis pani peremees karbi peale üheainsa maiuse annetamist krõpsti kinni ja istus arvuti taha, pealegi naersime me nagu hüäänid Härra Tibu pännis olemise üle. Nii, ikka ei tehta küll. Härra Tibu kargas peremehe turjale, vajutas seal küüned korraks sisse, traavis siis ukse juurde ja küsis silmini solvunult õue. Ma lähen minema! Ma läheks üldse minema, kurat...kui, kui talv ei oleks!!!
Aga poole tunni pärast oli kõik ununenud. Härra Tibu lõi tagajalgadega väljastpoolt vastu rõduakent "Trahh!" kõndis peenutsemata tuppa ja külitas väärikalt kaminatule paistele. Mida ei mäleta, seda pole olnud.

Taliharjapäev!:)

Eile oli taliharjapäev. Eelpool mahlaselt mahakirutud lumi sulab täiega. Mitte, et see viimane lumi oleks ja viimane sulamine ja üldse, aga lähireaalsuses lihtsalt väga hea. Mahe ja lõputult kevade järele lõhnav õueõhk, mõnikord paistab päeval päike, taevad on heledad ja pärlmutrised, peale töölt koju jõudmist on veel pool tundi(!) täiesti valge. Eile jäin trepil kuulatama - tihased hõiskasid, varblased säutsusid ja rähni rõõmus kriik-kriik kõige taustaks.
Jah, selline vihm-lumi talv nöögib kõige rohkem tulpe ja nartsisse, kuid liiliad ja muud sibulikud olid peale eelmist iiri talve võimsamad kui eales varem. Ja üldse kogu aed. Eks näis...Ilma saab ainult kiita või kiruda, ei muud. Tubasel rindel on lumevee kosutusel jälle mõned kuukingad õievarre välja sirutanud. On ka aeg. Töökoha mahedas kliimas ennast ülimalt hästi tundnud dendroobium poetab viimaseid õielehti. Sellist õiekanonaadi pole sellest potist veel varem tõusnud. Kassipere teeb jätkuvalt kohmakaid katseid Bondiga mängida. Enamasti jäetakse endi vahele toolijalad või mõni muu takistus. Ka jalutsikrunt on neil omavahel rahumeelselt ära jagatud. Õhtul laiutab seal Bond, kuid millalgi öösel vahetavad nad kohad. Puhas kassietikett. Mida meie, lihtsad olevused, sellest ka teame.:)

Lumevabadus

Mõnus ja suhteliselt plusskraadine nädal lõppes lumeuputusega. Pühapäeval tuli välja kaevata tee küttepuudeni, küttepuud, parkimisplats, auto ja muu eluvajalik. Ning lund muudkui sadas juurde.
Kõik oli nii valge ja puud lume raskuse all lookas.
Õnneks lõppes see lumelahtisus pühapäeva öösel ära ja täna hommikul asus kõik eluvajalik (teerajad jne) kõigest 10 sentimeetrise kihi all. Seevastu oli see kõvaks koorikuks külmunud (-9).
Ikka vana stsenaarium - Saku vallas olid teed kenasti puhtaks aetud, aga Tallinn ei saa omadega mitte hakkama. Männiku tee, Järvevana tee ja Suur-Sõjamäe lasksid nautida valget teekatet, mis oli väga libe ja tagatipuks jäin oma töökoha sissesõidul lumme kinni, sest kõnniteid puhastav traktor oli ajanud kõrvalteest risti üle  ja temast jäid kõrged lumevaalud, millest ma enam läbi ei hammustanud. Õnneks tagurdada siiski sai. Tagurdasin teele tagasi ja rammisin uuesti lumevalle. Seekord läks õnneks. Seikluse maitse...Õues on lund täpselt auto alumise servani. Veidi punnis vastu, aga lõpuks läks läbi. Tunnetan vajadust pagasnikusse üks lumelabidas osta. Palju lund igal pool on nõme.

Südatalvine

Ilm on talvel siiski enamasti ainult visuaalselt esteetiliselt vaadeldav nagu täiskuupaisted (sinised varjud salapäraselt sätendaval (ja vähem salapäraselt kriunuval) lumel jne), päiksetõusud ja -loojakud (mis on kui leegimeri kui juhtub päike olema), õnnistavast päevavalgusest kullatud lumi puude ladvus, sümpaatselt härmatisest paljaks sulanud ja mittejäise salongiga auto pärastlõunal (ilmselgelt on päikse soojad sõrmed mängus olnud) ja vägavägaväga sinine taevas, põhjatu, ääretu, pilvetu....kui juhtub olema päikseline päev. Aga enamasti ei ole. Nagu tänagi.
Ja siis tuleb ammutada energiat mujalt - Dendrobium kingianum magusast lõhnast, headest raamatutest, täisõites imelist värvi kuukinga purpursest sametist, pliidi soemüüri soojakumast, heast sõnast, kassinurrust ja paljudest muudest pisikestest armsatest asjadest, mis ka pilves ilmaga täitsa olemas on.
Ees on kaks pikka kuud talve.
Vahepeal on olnud varieeruvad külmad -15 kuni miinus 6 ja nädalavahetuseks lubatakse tormi(e).
Natu-natukene on päevad hakanud pikemaks minema. See on tunda sellest, et selge ilmaga töölt tulles ei ole päike veel loojunud vaid jõuab pool teed juba silma paista.

Kas juba ükskord magama ei saa mindud!

Õhtul sai natuke kauem filmi vaadatud ja peale kümmet hakkas Härra Tibu "pinda käima". See tähendas korduvat ülbet  teravate käppadega ülekõndimist (iga käpa kohal 7 kg:), kapilt asjade mahaajamist, diivanilaua peal külg ees poosetamist, nii, et ikka võimalikult vähe telekat paistaks ja metsikult etteheitvaid pilke.
Hoolimata pikast kooselust ei saa ka paadunud kassiinimesed vahel oma näugamist lõpuni aru.
"Kassikast on köögis. Õue sa vastu ööd küll ei lähe! Ja lõpeta oma kinu ära!", ähvardasin ma sussiga viibutades.
Härra Tibu võttis vaiksemaks, aga mossitas mehiselt edasi. Ja kael on tal vägagi "kange" kui midagi ikka pähe on võtnud.
Lõpuks selgus ka milles tegelikult asi.:)
Ei, Härra Tibu ei tahtnud välja. Tema lihtsalt ei jõudnud ära oodata millal pererahvas magama läheb ja ennast paika soputab, et siis tema saaks jalutsis rahulikult oma krundil ennast sisse seada. Tulevad muidu veel käppima, irvitavad püha kasukapesu rituaali ajal jne.
Ja kui kass pole millegagi rahul, siis on nagu vistrik õhus, ta oskab oma protestist terve spektaakeli korraldada.
Kohe kui tuli kustu läks, sopsas Härra Tibu ka paika ja rahu oli jälle maa peal.
Ainult see nõme pererahvas oli jälle millestki nalja saanud ja itsitas nii, et vähe polnud.

Iga lumi.

Iga lumi ei olegi ilus. Mõni sajab maha niimoodi...mölaki! Mõtled, et parem kui poleks tulnud. Rõve täitsa...Lobjakat pritsib igal sammul ja. Ah, mis ma ikka...
Teine lumi sajab maha äkki saabunud külma sunnil. Hommikul seisavad kõik fakti ees ja tööle tuleb sõita nagu põhjanabale. Mis ilust seal änam, jääks ellu...Lumi vingub jala all ja pakane hammustab põski.
Tänahommikune lumi oli erines tavalistest lumedest nagu luik haneparvest. Ta oli öösel laskunud kõikjale. Ülitasa, räitsakhaaval, ettevaatlikult.  Mikroskoopiliste lumeehmeste õrnhapraid kooslusi hõljus hommikulgi õhus. Tavaliselt hakkab siis selliste sadamiste käigus imesid sündima. Tasakaaluimesid, visuaalseid ja üldse on kuidagi eriti valge ja kerge.
Vana kole kompostikast moondus põnevalt vormistatud mahutiks, lihtne võrkaed oli valgega raamitud, kivila nägi tore ja teistmoodi välja, põõsad mähkusid lumepitsi ja nii edasi. Poolteist kraadi miinust ja täielik tuulevaikus lasksid imedel jätkuda ja püsima jääda.
Lumest õnnistatud kompostikast.

Kivila õrna suleteki all.

Aiapäkapiku lumine palg

Ja kui juhtub, et unustad enda lumist loodust kirjeldama, siis ilmub läpaka taha mustvalge vihje liiga kaua arvutis olemise asjus. Kass oskab ütlematagi öelda. "Kas sul juba küll ei saa!":)

2015

Uus aasta algas igavesti mõnusalt. Hommikupoole tegime meite pool kohvikut ja õhtupoole oli Oblikas saun. Pole midagi paremat headest sõpradest ja sellest kui nad kõik koos on. :)
Praegu on pluss 3. Sajab ja tormab. Kohati on tuuleiilid üsna võimsad. Tegin aias ka ühe tiiru. Rohida veel ei saa, aga ehk homme...:) Kui peale eelmist iiri talve poleks aed nii võimas ja heas konditsioonis olnud, siis oleksin ehk pisut murelik, kuid praegu mõtlen, et kaifkaifkaif.
Saavad need taimed kõik Iirimaal hakkama, saavad ka siin.