Pääle Jaani

Jaaniõhtu oli mõnus hubane verandakas grilli ja õllega. Lubati ikka kangesti vihma, kuid hommikune ilm näikse otse vastupidine. Pärastlõunal said ilmajaama vihmajutud tõeks - taevas kattus imesiva pilvedega, enne kuute hakkas sadama ja ladistas kuni kolmapäeva õhtuni välja. Õues midagi asjalikku teha ei saanudki, pilved muudkui tulid ja lähksid korrapäraselt nagu trammid. Ikka meie õue kohal tühjaks, tsahh!  ja jälle uue veenoosi järele.:)
Aed on elusolend - ta elab ja hingab, sirgub, edeneb, tema lugematud liikmed loovad uusi varsi, pungi, lehti, puhkevad õitsele, ületavad kasvades teisi taimi...ja mõistuse, ning aednik peab kõigel oma valvsa silma kogu aeg peal hoidma.
Vanematel istutusaladel on juhtunud paratamatu - hostad võtavad üksteiselt mõõtu nagu isakotkad ja kõik neist ei ole mitte kärbeskaalulised.

See mis jääb vanade võimsate puhmikute vahele, võetakse topeltnelsonisse ja mul ei jää muud üle kui päästa. Päästa, päästa, päästa. Esimeses järjekorras tuleb džunglist evakueerida kullerkupud, kes peale õitsemist enam eriti maapealse osaga tegeleda ei viitsi ja kellele seetõttu lihtsalt peale i(a)stutakse.
Kolin kullerkupud siberi võhumõõkadele naabriks, seal on veel ruumi (kuniks on:).
Milda oli õnneks operatiivselt nõus uut kodu pakkuma valgele männile, kes meil kohe mitte edeneda ei tahtnud ja ka üks ebajasmiin soovis kaasa minna. Nüüd on mul jälle mängimiseks ruumi.:)
Kõigepealt tõstsin männi kohale kaks suurt hostat, kes ruumipuuduses nigelaks hakkasid jääma. Ebajasmiini platsiga on veel nikerdamist. Tuleb turbapätse tuua jne. Sinna majutuvad kaks heitlehist rodo.
Samas on ära anda mitu mätast helmikpööriseid (roheline leht, punane õis, nime pole), igasuguseid taimetittesid (ainukesena on hetkel potti pandud näsiniinepojad, Tistou vist tahtis) alates kivilakraamiga ja lõpetades päevaliiliapuhmikuga.
Eelmisel suvel lasin kruusale lahti nõmm-liivatee kolm peopesasuurust mätast. Neist on praeguseks kasvanud lopsakas kärusuurune taimelaik. Nüüd läks see õide. Väga palju lillakasroosat värvi...lõhnaga peab veel harjuma (võibolla see polegi võimalik, aga õnneks on meil tuuled), meenutab ähmaselt palderjaniõisi, aga ei ole pooltki nii meeldiv.

Hostapeenras tegi õie lahti itaalia aarum, olen täiesti äratinistunud, nii heleroheline, nii ilus!:)
Tänavu ei ole iiriste suvi, kuid ükshaaval avanevad needki vähesed.
Eile oli aias mõnus nokitseda, hakkab juba suvele sarnanema. Istutasin kevadel tulnud mägisibulaid peenrasse ja "voolisin" veidi majaäärse kivilariba otsa. Aeglaselt ikka läheb küll. Ühe päevaga meeter, aga asi seegi.
Meie kassid ei tea veel, et ka telefoniga saab häid kassipilte teha ja sellepärast jäid nood kenasti pildi peale. Murist sai suisa paraadfoto, polegi meil varem nii head välja tulnud. Uudishimu: ma tahaks täpselt teada, mis sa siin praegast teed?:)

Ka Tibu emotsioon (Einoh!.)on kenasti näha.

Fotoka peale teevad nad tavaliselt pokkerinäo pähe või panevad silmad kinni ja selliseid nägusid jääb pildi peale väga harva.
Kõik siin kasutatud fotod on Milda tehtud.:)
Raske on jätta juhust kasutamata ja häid pilte mitte üles panna.:)
Kollane lill enne siniseid.

Kivila vihmased kivid

Hall nelk

Ja fantastiline panoraam

Ja veel üks

ja veel

ning alpikalju

Vanaaegsete juures suitsusaunas

Vanaaegsetel oli saun juba eelmisel õdakul küdema pandud. Hommikul aeti veel mitu jagu puid alla ja pärastlõunal lasti suits välja, lava pesti ära ja siis oli valmis. Suur saunakeris oli nii kuum, et leili jagus hilise õdakuni. Leil oli mõõdukas, kuid ei "hammustanud" lavanurgas olijaid, jagunes ühtlaselt kõigi peale laiali.
Paargus rippus kõige jämedama tala otsas pada, paja all küdes kogu aeg vaikne tuli ja sealt said saunalised sooja vett. Leilivahe ajal oli sääl eesruumis mõnus istuda ja pillimängu kuulata. Oli väga vanaaegne tunne. Karmoska istus puuriida peal, Mandoliin otse leeaseme kõrval ja Torupill siivsalt pingil. Pink natuke küll logises, aga see tuli paepõrandast. Ega need plaadid siis mingid pitsballi põranda plaadid olnud, ikke "sannaesine wärk". Kui tuul keeras, siis pihkas lõkkest suitsu silma, aga ei olnd tost miskit, see käis asja juurde. Seinad olid küll ümber, aga need olid ülalt mitme unkaauguga, et suits välja pääseks. ja kust suits välja sai, sealt pääses ka tuul sisse.
Inimestel olid valged linased palakad üll, varnas rippus mitu paari arhailisi linaseid säärevarje ja paku peal seisis õllekannu kõrval ka kopsik halja kaevuveega. Pillid mängisid, saunaviht latsus ja vaikne vihm sahises õues rohtu. Õli mõnusa päeva mõnus õhtu.

Bondi keeruline noorus.

Bondist on kasvanud kõhn sooniline nooruk, kelle on kummaline anne - tõmmata puuke ja sekeldusi ligi nagu magnet nööpnõelu. Ilmselt on see kuidagi seotud tema teise andega, eirata suuremat osa kombeid. Ka kasside omi.:)
Kui Tibu ja Muri magavad enamuse ajast kas aias või verandal, siis Bondi ei ole kusagil näha. Bondi tüüpiline ilmumine näeb välja umbes järgmiselt. Rohin mina rahulikult õues kui üle tee aias läheb vali lärm lahti. Kõva kräun ja ilmselgelt klohmitakse kedagi. Kisma lõpeb ning mõni sekund hiljem vupsab üle värava turris Bond. Mind nähes pidurdab, laseb turjakarvad alla, vahib korra tagasi kuradi hull, mina niisama, aga tema kohe lahmima ja hakkab vabandava moega sassis kasukat korrastama.
Siis tuleb ja vaatab mulle oma põhjatute merevaigust silmadega otsa. Sealt paistab piiritu usaldus. Sina ei kakle, võtad puuke ära. Nopin talt kaks tükki. Tal on kaela peal selline koht kuhu ta neid korjab. Silin üle pruuni kõhna turja. Siis ta läheb jälle. Ega ma täpselt teagi kas uue nahatäie või puukide järele. Õhtuti ja hommikuti tuleb ta sööma, kuukab sekundiga ära nii Tibu eine kui enda oma, jätab kriipsuks tõmbunud suuga Härra Tibu kööki mossitama ja tuleb teeb meile kiirmassaaži (patsu-patsu). Kui me filmi vahime või raamatut loeme ja temast piisavalt aktiivselt välja ei tee, siis jätab ta järsult järele persse,  õige mul vaja...ma lä`n minema ja pühib solvunult teisele korrusele magama. Ilmselgelt on see žest Tibult õpitud.:)
Kui keegi sööb telekat vaadates krõbekana või muud lihalist hõrgutust, siis piidlevad teised kassid kombekalt eemalt, sõtkuvad esikäppadega vaikselt vaipa ja ainult kehakeele abil on võimalik aru saada, et neil ei ole hetkel mõne palakese vastu midagi. Bond on etiketivaba. Kui ta on liha haistnud, tuleb ta läbi õhu taldrikusse nagu näljane lendkrokodill.
Härra Tibu on üle läinud suverežiimile ja elab enamuse ajast õues. Iseseisev elu teeb väärikaks. Ja see ka, et see tatikas on ju jätkuvalt majas. Keegi peab siin ju ometi mõistuse juurde ka jääma. Härra Tibu on viimasel ajal lämbumiseni väärikas.:)

Juunikuu pildiblogi

Tillilehise pojengi sulnis õis.

Kellegi hea inimese poolt pihku pistetud tulbisibulast sirgus väga kaunis valge tulp, mis hiljem roosaks muutus. Ega keegi selle ilusa sordi nime ei tea?

Puispojeng õitseb lühikest aega ja ei mahu pildi peale, aga tema õitsemine oli üks suve tähthetki. Nimetu seemik, mis kunagi kolmeraolisena Nurga Puukoolist ostetud. Juuni esimese nädala lill.

Preerialiiliad, minu arm!:) NII ilus sinine värv.:)

Siil-loodjuur. Vaikne sulnis ilu.

Haberlea tahaks kolida teise koha peale, aga pean veel nuputama kuidas teda külili kalju külge monteerida. Esialgu ta küll õitseb ja edeneb, aga suhteliselt pika hambaga.

On siis `Manakoora`või ei ole?

Daphne arbusto õitseb esimest korda.

Kivila taga on püsilillepeenar, ootamatult sulasid nad kokku.:)

Juuni teise nädala lill on Hispaania ebahüatsint.

Roosa on sama ilus.

Mentha gracilis `Aurea`

Valge murulauk on hetkel tagaaia ehe. Tänud Rahutule Rahmeldajale.:)

Kogemata sattusin peale just õieloome paiku. Hästi põnev välimus. Kas keegi teab selle kukeharja nime?

Ja see kukehari on ka nimeta.

Viimaks ometi õnnestus leviisiad korralikult õitsema saada.:)

Selle nädala lill on tõnnikeselehine ebamagun.

Vana hea `Blue Shimmer`

Pürenee ramonda ümberistutusest oli kasu. Lillele tuli hoopis teine nägu pähe.:)

Rainieri kelluka kodustamise esimene katse. Paistab, et läks kasvama ja paistab, et rahulolematu ka pole. Tänud Tiile.:)

Trollius vaginatus. Sirutas peale istutamist õienupud välja. Väga väike ja väga ilus.

Jahe suvi

Maikuu jahedus on äärmiselt sujuvalt moondunud juunikuiseks jaheduseks. Mitte, et sellest nüüd midagi väga oleks, aga kui mõtlema hakata, siis praeguse seisuga on õiegraafik juba 10 päeva maas (esimesed aediirised alustasid siinkandis alles esmaspäeval). Kui nii edasi läheb, siis võib juhtuda, et hiliseimad õitsejad (madalad astrid, taevassinine aster, krüsanteemid) ei jõuagi õitseda, sest tali tuleb peale. Tõenäoliselt sama sujuvalt kui tulid kevad ja suvi, aga sellegipoolest.:)
Muidu on mõnus. Sel aastal jälle sedamoodi. Arvult teisele peaaegu lumetule ja tavalisest soojemale heale talvele järgnes jahe ja tuuline kevad ning tuuled (enamasti läänest) puhusid kuni senimaani. Täna on imekombel suhteliselt tuuletu.
Võilillemett korjasid mummid sel aastal vaid oma tarbeks, mesinikule jagus natu-natukene maitsmiseks.
Iluaiale on jahedus mõjunud kenasti. Puhmikud ei ole ülearuse sooja, ega ka ülearuse niiskuse või koguni mõlema koostööl, liiga lopsakaks kasvanud, seisavad hästi püsti ja õitsevad kaua. Osad poolvarjus paiknevad priimulad hakkavad alles nüüd lõpetama.
Epimeediumid õitsesid jõuliselt ja edenevad hästi.
Vahepealne kolmenädalane kuivus hakkas vaikselt juba liiga tegema kuid siis tuli vihm ja seda tuli palju. Eile sadas jälle. Küll on hea, pole vaja istutusi kasta.:)
Sinine moon õitseb.:) tegelikult on tema nimi tõnnikeselehine ebamagun, aga taevassinise mooni moodi näeb ta välja küll. Nii, et ma arvan teadvat, millise taime põhjal sai Steinfeld inspiratsiooni laulu jaoks tüdrukust kelle nimi oli  Liia-Popsa-Piia-Greta-Viinuski-Mariaaa...tralalaa.

Aga sellest ei tahtnud ma rääkida.
Nüüd on viimased kolm kolm päevaliiliat (algsest viiest), kes konkureerisid mini-päevaliilia nimele, kasvatanud korralikud puhmikud ja seavad õisi. Paraku aga...õige mini-päevaliilia on lõunas juba õitsemise lõpetanud, minu omadest kiirem avas esimese õie alles üleeile ja osutus millekski muuks. Lõpetasin kolmeaastase mini-päevaliiliate leidmise katse lihtsal viisil - sirutusin lõunasse ja palusin juuretükikese ühe täiesti usaldusväärse mini-päevaliilia puhmiku küljest. 
Ootasin nädalavahetust nagu hingeõnnistust. Kevadel tulnud mägisibulad tahavad kivide vahele vabakslaskmist.
Eelmise aasta mägisibulad võpatasid peale pikka põuda vihma puutest nagu perud hobused ja reageerisid neljal erineval viisil. Esimesed kasvasid paari päevaga silmanähtavalt suuremaks, teised sirutasid endast välja peened raod, mille otsas on näha noori sibulikke, kolmandad kummusid ülespoole ja plaanivad õide minna (Mulle näib, et kui ühest sordist lähevad kõik kolm sibulat õide, siis selle sordiga on kutupiilu. Vistjah). Neljandad ei tee eriti midagi peale olemasolevate poegade suuremaks kasvatamise. Ja värvused, minu meelest on neid rohkem kui kolm suve jooksul. Mõnel igatahes küll.

Kassihetk

Proua Muri ei talu eriti kellegi lähedust. Kui ta oleks indiaanlase kass, siis oleks tema nimi JÄTA Mu Hing Rahule! ja oma järeltulijaga on tal ka keerulised suhted. Üks põhjus võib olla selles, et ainukese pojana rippus Härra Tibu üle aasta nisa otsas nagu puuk ja kuna vihjed ei aidanud, siis hakkas Muri poega nisast  võõrutama. Pildil on näha kuidas Muri meelest on nõme imetada nii suurt poega.

Härra Tibu kasutas kavalust ja tegi sellise näo, et tahab mutikese kõrvataguseid lakkuda (loomulikult ei ole ühelgi kassil midagi selle vastu), kuid lõpuks jõudis ta oma poleerimisega ikka nisade juurde välja ja une pealt ei saanud Muri ka aru mis wärk, aga kui pettuse avastas, siis läks asi eriti karmiks. Poiss sai juba siis üle kaela kui meetri kaugusele tuli ja Muri karjus ta peale koleda häälega nagu mardus. Solvunud kassijunts ronis meie juurde kaebama. Peksti. Ja riieldi. Mäu.:(

Edaspidi sai õrna südamega Härra Tibu iga kord tappa kui lähedust otsima läks. Kui ta emast poole suuremaks kasvas, siis muutus asi vastupidiseks. Tibu kasutab nüüd ise paha tuju korral juhust, et mutti veidi kolkida või kiusata. Nüüd on nad juba 5 aastat koos kulgenud, kuid vaid paar korda mingite eriti jaburate täheseisude korral on juhtunud seda, et Muri ja Tibu külg külje kõrval endid kuskil magama juhtuvad sättima. Imestame siis alati end ümmarguseks, ei või olla!
Ja eile moodustasid Härra Tibu ja Proua Muri verandal õnneliku mustakirju karvamütsi, millest aeg-ajalt eraldus ülimalt armastusväärse näoilmega vurruline koon, mis teise nägu poleerima asus. Ikka kordamööda, alguses üks, siis teine. Mõlemad olid tohutult rahul ja positiivselt loksutatud. Mis juhtus? Miks juhtus? Ja miks ei võiks kogu aeg nii olla? :)

Põhjas on ka põnevaid aedu.

Alustasime aiaekskursioonidega hetkegi kaotamata kohe kui lõunalased saabusid, st. juba reede õhtul. Vaieldamatult on reedeõhtune külastusobjekt Saku valla kõige ilusam aed. Uued vaated, lehtpuud lehtinud, hostad täies ilus, põnevad taimed ja kõrrelised, hobusekari kopliaia taga rohtu söömas. Võrratu, võrratu!:) Viibisime seal imetelles kuni keskööni, siis hakkas viimnegi päevavalgus kustuma. Vudisime auto poole, naeratavad näod peas ja potid näpus, sest lisaks oivalistele vaadetele on seal seal selline taimepood, kust ka meiesugustele midagi leidub. Mina sain näiteks hosta `Marrakech`, stepirohu pojakese ja mägisibul `Rostelnslese` õnnelikuks omanikuks.

Hommikul oli Futulandi kord. Kuna sel aastal mumme aias pole, siis sai istutusalasid põhjalikult uurida, eriti neid uuemaid - alpialasid ja kivilat, palusin tsipa punastades tähelepanu ainult peenardele koondada, sest midagi pole teha kui muruniiduk saba maha paneb. Hein oli meil külaliste tuleku ajaks ebasobivalt ajastatuna täitsa korralik kohe.

Otsustasime, et naudime päeva, ei kiirusta ja nõnda see laupäev kulgeski rahulikul mõnusal taimelainel. 

Lõunaks jõudsime Tii juurde, rodod olid täies õies, osad ka juba ära õitsenud. Küll on sel taimeperekonnal kauneid õievärve, alates veinpunasest ja lõpetades sinisega ja Tiil olid need kõik esindatud. 

Haarasime Tii  kaasa ja maandusime Tiia juures. Tiia kaunis linnaoaas valmistus suveks, rodod, võrratud okaspuud, hostaaed ja väike liigirikas kiviktaimla. Tiia kiviktaimlas kaotasin ma esimest korda hingerahu ja mangusin tükikese paronychia kapelat, sest hoolimata kehvast silmanägemisest on need just pisikesed taimed, kes mind ära tinistavad. Tiia andis. Teadagi. Kui plõks on käinud, ega siis ilma selleta poleks ka enam mingit elu olnud.:)

Võtsime Tiia peale ja sõitsime Kristiinesse. Sorisime müügiplatsi korralikult läbi. Maailma parim taimepood, pole midagi öelda.:) Kes võttis kasti, kes kaks.

Viisime Tii koju ja edasi Heleni juurde. Heleni valdused on suured. Ka lillepeenrad on võtnud aukartust äratavad mõõtmed. Käisime pikalt ja kaua. Erilist imetlust väärisid minihostade peenar (moused ja teised) muljet avaldasid tillilehine täidisõieline pojeng ja just esimest õit avav kollane puispojeng. Ka kivilad olid uhked. Helen teadis millisele nupule vajutada, võttis peene otsaga kühvli, urgitses midagi pisikest kivide vahelt välja ja küsis, no-oh, kivilaomanikud, kas keegi seda ka tahab? "E-ei tea," arvas esimene "Oh, minu aed on ka juba nii-nii täis", sõnas teine."A misse on?", küsis kolmas igaks juhuks "See on minikasvuline roomav kuslapuu," ütles Helen. Jalamaid läks rüseluseks.:)
Aednikel on hea asja äratundmise koha pealt imetlusväärne nina. Ka Fääri kortslehele ei suutnud keegi vastu panna. Ja mägisibulate juures peatusime pikemalt.

Heleni juurest läks tee Kose-Uuemõisa poole. Merikese uhiuues aias oli vähem kui aastaga toimunud metsik muutumise-eri. Tühermaa asemel laius normaalse suurusega (mitte väike:) kiviktaimla ja madalate taimede istutusalad.

Õdusas õhtus aimus suve. Sirelid lõhnasid, shampus kihises, ärevil majakiisud seerisid grillmeistri jalge ümber ja kõik rääkisid läbisegi taimedest. Niisugune aednike pidu. Koju sahisesin juba pimedas. Ilus päev oli. Tänud kõigile kes osalesid.:)

Täna on vihm. Õnnis, jumalik, armuline vihm peale pikka põuda.

Reis lõunasse

Kuna piltide arvutisse vedamine nii vaevaline on ja sellist vaba ega pole leidunud, siis panen pilditu teksti üles, muidu aegub väga ära. Sobival hetkel kajastan lihtsalt jututa pildiblogi.
Reedel peale tööd vuhisesin Kristiine aiakeskusse, haarasin sealt Kiskjasiili jaoks mõned taimed (ja oli ka endal hea pisut ringi vaadata (hosta `Firn Line`):), tõmbasin kodus peale pealinna liiklusseiklusi natuke hinge ja potistasin kuni videvik peale tuli. Panin pagasniku täis. Hommikul kaapisin vara valges lõuna poole. Milda pool tekkis väike kohvipaus, ringkäik aias (aastaga tohutud muudatused, kuigi keldrimägi on jätkuvalt minu lemmikobjekt, see on võrratu mismoodi hostad sealt alla paistavad) ja siis jälle teele, ikka, ikka lõuna poole...
Tartus laabus kõik kuidagi lihtsalt. Ei olnud parkimiskohta - ja siis leidsime. Pea kohal pidulikult serpentiine joonistav lennuk, siirdusime BotAia värava poole, omanikku otsivad taimekotid näpu otsas.
Edasi oli BotAed. Kuna ma olin nädal ega tagasi esimese mulje kätte saanud, siis enam täiesti põlvili ei võtnud, kuid ahhetamist jagus sellegipoolest. Tõeline pärl, mis põnevad nurgakesed, kooslused ja vaated, vaated, vaated...kõige selle vahele määramatu ajavahemik tihedat seltsielu, kohtumised, taimejutud ning ikka ja jälle botaia taimede imetlemine (silma hakkas piibetäht kui väga eriline habras lumivalge nähtus, õisi ootav tamarisk, rodod ja palju muud) ning siis uuesti ratastele lõunamaa aedu vaatama. Seekord ei pidanud enam kordagi eksima, sest lõunalased hoolitsesid punktist A punkti B jõudmise osas sajaprotsendiliselt. Rahmeldaja aed kümbles soojas suvises päikeses, ei olnud seal hulle tuuli ega jahedust nagu meil põhjas. Tagatalu kivila on tõeline unistuste kivila, omada sellist ja see täis panna...mida veel võiks elult tahta...ehh...:)
Aiad said ära vaadatud, silma hakkasid üliheas konditsioonis hostad ja põnevate lehtedega sõnajalad. Meie hostad siin Külmakandis on poole väiksemad, jahedad ööd ja lisandunud kuivus taimekasvu ei soodusta.
Majakass Mustikas tegi ka meitega lähemalt tutvust. Tema silmavaates oli midagi Härra Tibust. Suur sisu. Väärikas heatahtlik huvi teise võrdse olevuse vastu oleks ehk täpseim sõnastus, oojaa, selliseid kasse pole palju.:)
Järgmine kohtumispaik sai olema Muhedike paradiisiaias. Kahe aastaga oli sündinud tagaaia vanade haruldaste puude alla loodud turbapeenardesse sõnajalgade kaitseala, mida kaugeltnurga inimestel oli au esimest korda näha. Sõnajalgade lehtede sigri-migride korduvus oli täiesti müstiline, millised vorme küll loodus moodustab, mõned neist olid lausa geomeetrilised.
Kuni grillmeister paremate paladega tegeles, veeretati taimejuttu, nauditi sooja lõuna suve ja imetleti vaateid. Avarus ja ilu - milline kaunis kooslus!:)...Eriti oskavad selliseid väärtusi hinnata kitsaste oludega harjunud aednikud.
Siis tuli uuesti teele asuda, sest kell veeres juba õhtusse. Viisime Kiskjasiili tema väikesesse tiigimõisa ja lõpuks sai näha siis seda uhket kivilat, millest nii palju räägitud. Reaalsus ületas piltidest saadud muljed. Ikka väga suur ja rikkalik. Mägisibulate "oja" nägi väga luksuslik välja. Ka tiigi lähedal olevad taimed olid suuremaks kasvanud, katsid juba värvidega ning kõik need mäed ja orud olid nii kaunid.
Siis padavai kodu poole, tagasi põhja. Poolel teel hakkas taevas paistma tumedaid pilvi (Welcome to home!) ning kodused ütlesid telefonis, et ruulivad jätkuvalt tuul ja jahedus (kurke me tänavu ei kasvata:).
Koju jõudsin täpselt kell 24:00. Unenägudeta uni 24:05.
Sügav kummardus külaslahketele lõunamaalastele kuningliku vastuvõtu eest.:)

Kodus oli vahepeal õide puhkenud puispojeng. On ikka imeasi küll - sõstrapõõsa suurune ja igavesed mürakad õied peal. Kui esimestel õitsemistel on ta näidanud ühekordseid õisi, siis nüüd need on juba topelt. Suured, lõhnavad, uhked. Sellel nädalal on too pojeng aia ehe.

Õndsad maikuu vihmad on lõppenud ja juba paar nädalat kimbutab meid kuivus. Astilbede parasniiske osa veel ei nukrutse, kuid kivilat ja muid liivmullaga aiaosi on tulnud jõudumööda kastma hakata. Eile siis juba üsna põhjalikult. Muuhulgas lõpetasin Botaia taimedega ka alpikalju ära, ning katsin multšiga. Esimesed umbrohud olid välja roninud, esimesel aastal tuleb neid kuni sügiseni ja siis edasi juba vähem. Keskmine, vanem osa torkab taimestuse poolest silma.
Raineri kellukas seab ennast õitsele. Huvitav, kas see tähendab seda, et "Õitsen veidi enne kui kõrvad pea alla panen" või "Siin on nii mõnna, teeks õige ühe õie."? Eks see ole pärast näha...
Pottertoni udupeened kivirikud ja mättaline juurduvad ning on rahul, välja arvatud üks, kes algusest peale kogu oma olemusega nädalase postireisi vastu protesti avaldas.

Kaifkaifkaif...:)

Pilti teha ja kirjutada pole eriti aega polnud, aga aias on kogu aeg midagi uut. Õied avas Itaalia ebahüatsint, kes on äärmiselt tagasihoidlik, väga aeglaselt paljuneb ja kelle olemasolu ma aeg-ajalt ära unustan. Peabki ükskord ta sealt liiliate vahelt välja õngitsema ja sellisesse kohta istutama kus teda ka paremini näha on.
Kohe alustab õitsemist puispojeng, kes on viie aastaga sirgunud sõstrapõõsa suuruseks ja sirgub ilmselt veelgi. Ega ei jäägi muud üle kui tema aina laieneva saba alt muud aiarahvast ära korjata, aga ta on oma vallutatud kohta väärt. Iga viimase kui tollini.:)
Õisi hakkab näitama anomaalne pojeng, hispaania ebahüatsindid lähevad lahti, tuule poolt pikali lükatud vääris-lõokannus on püsti upitatud, ära lohutatud ja hakkab ka varsti õitsema.
Seiklused siniste moonidega on lõpusirgel. Küll on otsitud nende taimedele sobivat kohta aga ikka läks midagi nihu - kord nullis ürituse juurte alt läbikihutanud mutt, siis ei meeldinud taimele mulla koostis ja lõpuks saatis Milda juurest toodud seemenid edu. Külvasin otse peenrasse. Taimed idanesid hästi kuid kidusid 2 suve. Siis segasin kokku savi ja head kasvuhoonemulda ning sooritasin eelmisel suvel ettevaatlikult keerulise mullavahetuse rituaali. Ja ennäe imet! Siniste moonide kandis kerkib nüüd lausa mitu õiepunga.:)
Parukliilia on visanud korralikult kõrgust, jämedust ka. Täitsa huvitav mis sealt ükskord välja tuleb.:)
Mägisibulanupsud on juured alla ajanud ja ega vist pikemalt polegi mõtet neid kastides hoida. Hakkan neid ükshaaval aeda lahti laskma. Saab alpikalju otsa ära lõpetada. See viimane 50 cm ootabki puhtalt ainult mägisibulate taga.
Põgusalt ka eelmisest pühapäevast, kus sai poja koolilõpu aktusel käidud.
Üritus toimus Tartu Botaanikaaias. Võib ette kujutada paadunud aiahoolikut esimest korda kohtumas TBA kiviktaimla amfiteatriga.:) Jiihaah!!!:D
Värsked veatute lehtedega hostad, epimeediumid, rodod, kuldkingad, kõrrelised, kivilataimed ja mis kõik veel kõigi nende uhkete kivide vahel, peal ja ümber...
See on absoluutselt täiesti imeline koht. Nägin ka ühte tuttavat kaderohu mättakest.:)
On suur rõõm järgmine laupäev sinna tagasi tulla.
Aga nagu topeltine pikselöök, tabas meid sellel üritusel ootamatult rodondus. NII palju oivalist lõhnavat kollast ja värsket mahedat oranzi kõrvuti! Oli see vast elamus! Palju neid just aeda ei mahu, aga kollase ja jaapani rodo peaks ära mahutama küll ja pole tähtis, kuhu, aga nad tulevad. Oeh, see kollane ju veel lõhnab ka...
Õnneks sain Järvseljalt kohe ka esmaabi uue nakkuse leevenduseks ja laupäeval saan Tartus oma vägatahetud taimed kätte.
Ei ole aiahooliku elu kerge, ei ole...
Aga nii kaifkaifkaif.:)