Külm aga lumeta.

Püsikülm alates 27.12. Midagi toredat selles muidugi ei ole. Miinus 7 kuni miinus 15 palja maa peale. Õhus olev niiskus sajab küll härmana maapinnale nõnda, et maa oleks justnagu valge kuid taimedel on karm aeg. Mägilaste pärast ma niiväga ei kardagi, aga mõned õrnemad priimulad ei tarvitse endale sellist külmtöötlust meeldida lasta. Pole viga, aednik loeb tibusid kevadel. Ja hoolimata viimase aja soojatalvetrendist on kahel eelmisel olnud samuti külmaperioodid. Mõned ka lumeta. Aga aed kogu aeg muutub ja mõned istutused olid sel sügisel üsna hilised. Nu näis. See lumi võib ju veel tulla.
Vaibavabrik aga kolistab ühtlases rütmis kevade poole, kolm kuud on aega kududa. See on üks äraütlemata mõnus talvetöö.
Ideid on nii palju, et neist on lausa ummik.
Aga kuna aasta viimane päev on natuke nagu nõidusepäev ka, siis peab selle kudumisega ette vaatama, ainult mõned triibukomplektid ja siis jälle mõne teise toreda tegevuse juurde.
See mida sa teed vana aasta viimasel päeval, seda hakkad tegema ka uuel aastal. Kahju, et rohida ei saa. Aga suur virn raamatuid ootab lugemist ja kodutöid natuke ja korra peab külla ka minema.
Kaunist aastavahetust ja õnnelikku uut soovides.:)

Pühadevahe. Külm aga lumeta. Kiisu.

Ilmad on kuni üleeilseni olnud vihmased, tuulised ja soojad. Mahe niiske tuul ja kuni pluss 7 kraadi on detsembrikuu viimastel nädalatel olnud täiesti tavaline. Pühapäeval olid üle hulga aja esimesed külmakraadid (-6) ja näib, et lühikest aega oli see wärk progresseeruva loomuga, sest öösel langes juba -12 ja esmaspäeval vaid 2 kraadi soojem. Külmaga antakse meil tavaliselt päikest ja head selget ilma.
Viskasin kõige õrnemale paraadpeenra otsale kuuseoksad peale, muu kannatab välja ja lumeta külma on kangematki olnud. See praegune ei tee veel midagi halba.
Täna on pakane tagasi tõmmanud, kõigest 7 kraadi miinust. Jee!:)
Aga toda paganama lund oleks nüüd küll vaja, sest paljas külm pole pikalt aiale hea.
Jõulude ajal tegime vana hea retsepti järgi ühe korraliku laari kartulivorsti. Muud väga ei jõulutanud, muidu niisama natuke nipet-näpet ja kuuseoksad vaasis.
Aga tõmbasin vaibavabriku käima, nii kaifkaif on kui kaua pole saanud. :)
Siredast noorsand Bondist on saanud jässakas, lihaseline härjakaela ja paksude põskedega budjäär kes on ühinenud kohaliku kaklusklubiga ja käib ennast seal regulaarselt välja elamas. Ta kõrvad on augustatud, küünarvarred kaitsehaavu täis ja kerel loendamatu arv suuremaid ja väiksemaid küünejälgi. Kodus viskab süsimust isand oma killerimaski nurka ja muutub mõnusaks nurruvaks pehmoks, et kõtupaisid nuruda või suleteki peal pikutada, aga siis hakkab jälle "kelluke rinna sees helisema", teeb rahutuks ja läheb tema jälle...
Pokumees silus eile Bondi armilist härjaturja ja ütles "Ärni, kuule, sa oled hoopis, Kärna-Ärni, mitte Bond."
Paistab, et peab vahele astuma. See pole ka miskine elu kui kasukas kogu aeg katki on. Hakkan uurima, et kuda ja mis.
Pühapäeval käisime lastel külas. Neil on kodus absoluutselt imeline olevus, Kiisu.:)
Kiisu on mõnekuine täiesti taltsas papagoitibu. Umbes tuvisuurune helehall tegelane. Alguses võõrastas, aga siis astus otsustaval ilmel käe peale, ronis mööda seda puhkides ja nokka plõksutades õla peale, nakitses juustes, toppis nokka kõrva, palpeeris kõrvalesta ja avastas kõrvarõnga (!). Siis tuli sekkuda, sest papagoi nokk on mõeldud tugevate seemnekestade purustamiseks ja Kiisu on väärismetalli järele täiesti hull. Kui kiusatus linnukese nina alt ära võeti, siis väljus nokk traaditangirežiimist ja oli jälle armastusväärselt nakitsev. Looduses ajavad nad üksteisel ilmselt koisid taga või mingeid sulekahjureid. See nn "sulehooldus" oli ääretult armas.:) Jalaga rehitseti juuksesalk eraldi ja lasti vilunult noka vahelt läbi libiseda. Kuid lähema tutvumise käigus sai selgeks, et ehted on Kiisu VÄGA suur nõrkus, sest ka pärlid sattusid ründe alla ja sõrmus oli pärast samuti veidi lopergune. Sõrmusekivi peale läks ta täiesti endast välja, pidin selle sissepoole keerama, sest häälde ilmus eksalteeritud noote ja nokk muutus jälle lõiketangideks.:)
Kui Kiisu ei saanud mis ta tahtis, siis ta vihastas nagu väike laps. Tegi prääksuvat häält nagu kaklevad harakapojad ja "trampis jalgu". Paar hetke auru väljalaskmist ja Kiisu oli jälle armastusväärne, tore ja uudishimulik edasi. Äärmiselt võluv olevus.:)

Ka päkapikud libastuvad:)

Kuigi lapsed juba suured, läheb pühade ajal ikka väike kingiralli käima. Ja nüüd juba pisukese kometiaksendiga...kommi, lastele ikka kommi ka paki sisse!:) Et originaalne olla, siis olen kingipakki alati otsinud mingeid idanaabrite šokolaadikomme, mida turul müüakse. Hoopis teised maitseelamused ja põnev ka. Kalev pole ju viimasel ajal peale "Kirju koera" eriti millegagi üllatanud.
Sel aastal sattusin Keskturul hiiglasuurte ploomikommide peale. Üks maius on pisikese mandariini suurune, sees on mahlane kuivatatud ploom, kreeka pähkel ja veel midagi head, ümber eritimõnus mahe ja mitte väga magus šokolaad, uuh! ja kui pattu tunnistada, siis nüüd me oleme nad kahe päevaga nahka pannud, peab uute kommide järele minema.:)
Kui keegi erilist kommielamust ihkab, siis seda ploomipommi julgen küll soovitada. Turul on eraldi kommiputka ja seal neid müüakse.
Kaunist pühadeaega sooovides.:)

2015 aasta, milline ta siis oli?

Jaanuar kulges suhteliselt sisekaemuslikult ja kuna lumi oli ka eelmisel talvel haruldane, siis oli lumest jaanuaris palju juttu. Mitte igatsusest, ausõna.:) Kõik lumevormid alates õhkõrnast ebemelumest, mis tuuletul ööl maisele mateeriale laskudes tasakaaluimesid sooritas, kuni talla all kiljuva -15 (jaanuari külmarekord) kõleda nähtuseni a la sinised varjud kuupaistel, külm sädelus jne. Mingil ajal sajab alla umbes 20 cm ja jääb tükiks ajaks maha.
Veebruar algas suure sulaga, lumest ei jää suurt midagi järele. Vahetevahel sajab teda küll, kuid ei midagi püsivat. Veebruaris on palju päikest, vaibavabrik hakkab tööle ja lumede täielik lõpp on 21.02. Aednik tunnetab, et kevad on saabunud 26.02. Maa on niipalju sulanud, et saab rohida ja talvine lumekupp lööb lahti esimesed õied. Sel päeval on ka esimene aiaekskursioon. Näidata oli tegelikult ainult alpimaastikke ja lumekuppu, sest muu aed magab ega pole kuigi dekoratiivne.
Teisel märtsil on esimest korda kuulda musträstast, seitsmendal märtsil puhkeb Gargari krookus, naistepäeval on ebatavaliselt soe ilm. Saab rattaga sõidetud esimene 10 km ja kevade illusioon on sellel päeval täielik. Kuid päriskevad siiski viibib. Heitlikud ilmad ei lase aial areneda ja esimene võrkiiris puhkeb alles 22.03, samal päeval kuldõielise krookusega.
Märtsi lõpus kobistan juba esimest korda Kristiine aiandisse. Kahju, et sealsed mägisibulad kõik nimeta on. Mõned neist on metsikult ilusat värvi.
Märtsi viimasel päeval lähme Linnu teele külla ja kevadet tähistama. Hooaja võib lugeda avatuks kuigi taevast sajab lõrtsisegust külma vihma. Normaalne meie laiuskraadi ilm tegelikult ju:).
Aprill algab tellimustööga Metsakalmistul. Kevad kulgeb aeglaselt, palju sombuseid ilmu ja karmid öökülmad kui on vähegi selgem. 08.04 kohtab aednik töölt tulles esimest korda sel aastal aias nii massiliselt värve! Üle hulga aja päike ja soe ilm. Õitsevad krookused ja võrratud võrkiirised.
11.04. on juba nii soe, et aias on topi väel palav. Aprillis on esimesed hamsterdused ja alpikalju hakkab suuremaks kasvama.
Mai on hea kuu istutamiseks, kõik mis maha saab, kastetakse taevaliste poolt kenasti ka ära. "Topi väel palav" ilmasid niipea enam ei tule, kuid üldiselt on hea kevad priimulate ja epimeediumide jaoks. 16.05 on kõik kõrvikpriimulad õies. Massiline õitseng aias algab umbes 26. mai paiku. Võhk (oletan, et haisev) õitseb 27, mail ja 31. mail puhkevad õunapuud.
Juunis läheb elu kiireks. Käib palju aiakülalisi ja ka põhjalased võtavad ette ühepäevase reisi lõunasse. Jahedast maist on saanud jahe juuni. Võilillemett ei laeku kuid lilled õitsevad kaua ja mõnuga. Üleüldine õitseng.
Juuli alguses kaob Proua Muri. Kuuenda hommikul ta koos teistega enam sööma ei tule. Muri on meie kassidest kõige ettevaatlikuma loomuga ja kodulembesem ning koos meiega kulgenud 8 aastat. Ta on üle elanud koera ründe ja umbusaldab võõraid. Mis võis selle elukogenud ja alalhoidliku loomakesega küll juhtuda? Igaks juhuks helistan varjupaigad läbi, saab ka ümbruskonnas ringi kõnnitud, et äkki midagi... Tulemusteta. Muri on jäljetult kadunud. Mõnda aega saab veel loodetud, et ühel hommikul on ta jälle verandal ja otsib läbi klaasi silmsidet, aga nüüd juba liiga palju aega möödas. Muri oli üks peeneloomulisemaid ja värvikamaid kassiisiksusi, keda on kunagi olnud au tunda ning Murist jäänud tühi koht jääbki tühjaks. Blogis ma Muri kadumisest ei kirjuta, sest teema on lihtsalt liiga tundlik.
Aiasfäärides on juuli külluslik.
Augustis saabub suvi. Mesilased teevad kõik tasa, mis jahedas juunis tegemata jäi. Ka on loodus nõnda nihkes, et korje kestab augusti lõpuni. Augustis on aalujate kokkutuleks ja Nurga Puukooli päevad. Aed on vägaväga täis. Mägitaimede vaimustus saavutab lae ning aeda on trooja hobustena imbunud ka mõned absoluutselt vastupandamatu välimusega floksid. Esimestele lisaks.
September on pikk ja soe. Püha Juurikas on selle kuu suurim aiapidu. Peale Võhmat tunnen tõsist vajadust rajada floksidele oma peenar, sest neid ei ole enam üks või viis vaid rohkem.
Aias on ikka veel õitsejaid. Septembris juhtub nii, et meile saabub ploomipuu.
Oktoobri alguse öökülmad teevad krüsanteemidega üks null. Hiljem jätkub aias veel mingisugune väiksemat laadi vegeteerimine kuid enamus ilu on silostunud. Aia paraadpiltidele ilmuvad mättad ja kiviktaimlavõtted, sest muud enam eriti vaadata pole. Roog-sinihelmikas üllatab sügisvärvusega.
Oktoobri lõpuks on metsad raagus. Hiline alpitaimede tellimus Poolast kas jõuab enne talve juurduda või ei jõua?
Päikseline hingedeaeg ja vihmane-sombune ülejäänud november. 22.11. on esimene lumi mis varsti ka sulab. Novembris kolib meile sinilind Friida. Alguses lihtsalt üks sinine lind osutub lähemalt tuttavaks saades vägagi huvitavaks tegelaseks.:)
Detsember on üleni soe ja sombune. Kolm päeva jõuludeni. Mõnus.:) Käisime täna turul hapukapsast, vorstisoolikaid ja muud pühadekraami ostmas. Mingil hetkel sõitis selline mõte sisse, et meil on kliima nüüd umbes nagu Inglismaal. Sajab, on udune, vihmane, sombune ja iiri tali niikuinii. Et siis loodetavasti tuleb jälle hea kevad priimulatele, epimeediumitele, võrkiiristele ja kõrvikutele. Need ju enamus inglaste kevadised lemmikud. Oktoobris istutatud Poola alpitaimedel on täitsa elus nägu peas.:)
L, p. pluss 8, vihmane.

Papagoi nägi halba und

Kell pool kuus ärkas kogu maja mamma apartemendist kostuvate meeleheitlike kriisete peale.
Kisa oli nii jube, et unest ehmatatud Härra Tibu vahtis küll suurisilmi, käpp trepil, kuid otsustas siiski mitte üles minna ning kuulatas sündmuste hargnemist targu kamina juures edasi. Seal ei lõiganud niiväga kõrva.:)
Puuri juurde tormanud mamma leidis eest ähmi täis Friida, kes puuriukse külge klammerdus ja häälitses kui hädapasun. Mamma tegi ukse lahti. Friida lendas sinise kahurikuulina otsemaid kardinapuule ja jäi sealt täies lahinguvalmiduses ja kurjalt kaagatades puuri põrnitsema. Läks tükk aega enne kui tutt Friida peas maha rahunes ja suled omanikku jälle siledalt katma hakkasid. Sellegipoolest kahtlustas Friida puuri pool päeva inetutes asjades ja ei läinud selle kuritegeliku kasti ligigi mitte. Alles pärastlõunal ajas nälg sinilinnu seemnekausi manu. Kuna halvad unenäod olid koleda kisa peale juba hommikul kõigisse nelja ilmakaarde laiali lennanud, siis hakkas ka puur jälle tasapisi koduks kõlbama. Õhtuks oli kõik paha juba unustatud ja kaua sa ikka kardinapuu peal elad kui omal selline isetäituva seemnekausiga majake on.:)
Soe ja sombune. Varahommikul pluss 7.

Pühapäeval oli Raplamaal päike!:)

Tii Pohlavars arvas, et kui neid päikselisi päevi Põhjas nii vähe on, siis tasub täitsa minna mõnda sisemaale jahtima ja nii pühapäeval tegimegi. Tiil oli õigus. Milda kodumail ja Raplamaal paistis päev otsa päike (kui meil Harjumaal taevas tavaviisil  sombune oli).
Kõigepealt siis hommikukohv heas seltskonnas soojade pirukate ja tordiga ning järgmisena aiakülastus (kuidas siis ilma aiaringita?:) päiksepaistel. Milda aias leidub fantastilisi kivipuuslikke, praegu olid nad kõik hästi näha ja ka keldrimägi nägi täiesti teistmoodi dekoratiivne ja põnev välja võrreldes suvevälimusega kui taimestus pinnavorme katab.
Edasi oli Lipa linnusekoht. Taimestiku madalseis lubas imetleda üleni sammaldunud kiviaedu, uudistada vana talukohta jne. Milda pere on linnusemaa hoolduse südameasjaks võtnud ja tulemus tänab tegijaid. Võssa kasvanud müürid on jälle padrikust nähtavale pääsenud ja peremees plaanib järgmisel suvel ka kaevukoha välja puhastada. Linnuseväli on umbes jalgpalliplatsi suurune, kuid see ei tarvitse olla lähiala ainus muinsus.
 Muidugi ei saanud botaanikud ka ilma linnuse juures olevaid põõsaid määramata. Lõpuks arvati, et türnpuu, aga ei teeks paha suvel üle kaeda. Üldse oli see üks väga põnev ja muistne koht, kus maapind võib varjata midaiganes.
Lipalt läksime Paka mäele, mis oli samuti huvitava muinasminevikuga. Väidetavasti olnud see kunagi kasutusel kärajate pidamise platsina. Jälle, millised samblad!
Metsas kasvasid pisikesed timpnarmikud. Detsembri seened. Wow!:)
 Peale matka maandusime Türil ja siis natuke ka Raplas ja kuueks koju. Kottpimedas, sest detsember  ju. Tänan kõiki osalejaid kauni matkapäeva eest!:)
Varahommikul miinus 3 ja meie kandis on teist päeva maas väga õhuke kiht midagi, mis võiks asendada lund. Värvi poolest, ma mõtlen. Muidugi ka auto teist hommikut jääs.

Detsembri pildid

Paruktarnad 

`Pacific Devil`s Food`hoiab ka talvel punast värvi

Õitseaeg oli üürike, sest jäi sügiskülmade perioodi, kuid on ju veel lehed. Ja need pole tavalised.:)

Ka torkav kivirik mõtleb kevadele. Jah, need on õiealged.:)

Soe talvealgus on pea segi ajanud varretul emajuurel.

Sinilind Friida lemmikõrs.

Aga fotokaga sihtimine Friidale ei meeldi. Peale kahte plõksu keeras ta selja ja ootas millal papparatzi minema läheb. Pildil on näha ka see, et kardinad on viimasel ajal rõngaste külge teistmoodi ühendatud. Klõpsud nakitses Friida iga päev lahti, kuid nüüd ei saa sinilind enam kardinat põrandale kukutada.

Pimedad päevad, öödest rääkimata

Kui lumerohkel ja külmal talvel on tavaliselt nii, et peale tuisku tuleb sula, siis sama seaduspära näikse kehtivat ka lumetutel aegadel. Peale tormist nädalavahetust on päevased temperatuurid pluss 7-8 ja Ringvaade näitas nädala alguses Tartumaal õitsevaid võililli. Tõsi, nad kasvasid päiksepoolse seina ääres kuid Tartlastel kuulukse ka päikest tihemini näha olevat kui meil siin põhjas.
See nädal on olnud soe, niiske ja pime. Oleks nagu päev, aga ilma elektrivalguseta pole toas suurt midagi teha. Poolpimedas detsembris, käsikaudu...vot see on juba see päris õige kaamos.:)
Sinilind Friida on leidnud oma koha perekonnas ja selle endaga tihkelt täitnud. Kõvemate krääksatuste peale elavneb Härra Tibu ikka veel igaks juhuks ja ronib kähku ülemisele korrusele kuid eelnevad mõistusekaotused on Mammal täpselt salvestatud ja kui lind lahti on, siis Tibu enam tuppa ei saa. Ohutustehnika mõttes.
Preili Friida ise on rõõmus ja rahul. Laulab, krääksub, vilistab ja otsib endale hallis põhjala kaamoses pisikesi armsaid meelelahutusi. Viimane hobi on tal kardinakanga kardinalõksude küljest lahti nakitsemine. Annab nokale toonust ja väheke põnev ka. Senine rekord on neli lõksu hommikupoolikuga. Mamma paneb nad jälle pärast kinni. See on esimene asi, millega Friida õhinal tegelema hakkab kui puurist välja saab.
Paistab, et ka väljaspoole puuri oleks vaja mingeid linnumänguasju. Millised need peaksid olema?
Ilmselt sellised mida nokkida saaks.

Detsembri algus

Eile oli torm. Selline korralik, vihma ja kaminas ulguva tuulega. Maru lõõtsus ümber maja, peksis veranda märjaks ja mõned tugevamad tuuleiilid panid mõttes katust kinni hoidma. Kassid käitusid tormi ajal erinevalt. Bond suhtus nagu põline õuemees, mis sest ilmast, ilm on ilm, andke mu söök ja paikogus ja siis lastagu õue, lähen kuuri alla magama.
Tibu vormistas tormist lõbustuse. Istus verandal, lasi marul kõrvu, vurre ja kasukat pahupidi puhuda, nuusutas pööraste iilide lõhnu, pladistas lageda peal ja ümber maja. See on ju kaif kuidas tuul hüppel mitu meetrit edasi kannab. Siis võis jälle jalgadega vastu akent lüüa, et palun tuppa! Küll see torm oli tore asi. Härra Tibu kõõlus säravisilmi vähemasti oma kolm-neli korda õue ja toa vahet sest ega talvel neid meelelahutusi kuigipalju ei ole ja see torm kulus hädasti marjaks ära..
Sinilind on jätkuvalt pisut pelgliku loomuga kuid elupaiga osas täiesti kodunenud, hommikud algavad reipa hõiskamisega, rabinal lennatakse kardinapuule ja kapi otsas olevale õrrele. Nalja saab ka. Kui Friida ennast kardinapuule kudrutama unustas ja samal ajal uljalt selle otsa poole tammus, siis sai ühel hetkel kardinapuu otsa ja linnuke libises krääksudes ja kardinat krabades põrandale. Oli seal paar hetke vaikselt kortsus, siis ajas suled puhevile, vilistas mõtlikult habemesse ja kõndis keset põrandat kust jälle tuule tiibade alla sai. Selle sulitembu eest umbusaldas Friida kardinapuud mitu päeva ja lendas ainult puurikatuse ja kapi vahet. Nüüdseks on tal välja kujunenud oma elurütm. Hommikul läheb paariks tunniks lendama, vaatab kapi pealt hommiku TV-d, õhtul on teine ring. Kui isu täis saab, siis läheb ise puuri tagasi, sööb, laulab, kolistab oma varandusega (mänguasjad). Puur on kodu ja kindlus. Vahepeal eelistab ema siiski puuri ukse kinni panna, sest meil on majas ka kaks kassi, kellel on välja kujunenud rituaal vähemalt kord päevas "loomaias" käia. Minnakse Mamma ukse taha ja passitakse seal kuni keegi sisse laseb. Siis VAADATAKSE (täie raha eest), sest midagi nii sinist ja imelikku ei ole siin majas ennemini nähtud. Doos käes, tõstetakse loomakene ukse taha kus ta siis mõtlikult trepist alla longib ja omaette pead vangutab, et tehakse ikka imeasju...
Vahepealne külmaähvardus teisipäeval piirdus kõigest hommikuse kiilasjääga, edasi olid jälle plusskraadid. Mõnus leebe iiri tali loksub sombuse taeva all vaikselt jõulude poole. Ilus on varahommikuti tööle sõita, iga maja juures särab oma valgusinstallatsioon. Ilus põhjala iidne komme kaamosepimendust valgusega mahendada. Omamoodi jälle üks mõnus aeg. Kevadeootamise alguseni on kolm nädalat.