Mai lõpp, veel nädalake paradiisis.

 Kiirelt läks see puhkus. Nädalake on veel jäänud. Et maailm valmis teha jne.:) Aga praegu on paradiis...
Õues lõhnab paksult sirelite järele. Tagaaias levitab aroomi palu-näsiniin. Võrreldes hariliku näsiniinega on tema lõhn  "vähem mürgisem" ja seal on mingid noodid kannikese lõhnast ja midagi põnevat veel. Kuigi ka hariliku näsiniinetihniku ambroosia on kevadel tuules lahjendatuna võrratu lõhnaelamus, siis sinna lähedale siblima või rohima minna hästi ei tahaks või siis äärmisel juhul ehk allatuult. Palu-näsiniinega on teistmoodi, tema aroom on kuidagi "tarbijasõbralikum".
Alpi näsiniin ja Daphne arbusto õitsevad ka, aga ülejäänud pisinäsiniined (Daphne petra, Daphne dominii, Daphne arbuscula, Daphne Hendersonii) on veel titad ja peavad kasvama.
Palu-näsiniin `Variegata`

Valged leheääred on vaevumärgatavad, kuid ta on tubli õitseja ja esindab näsiniinte sugu auga, oh...ja see aroom...mmh!:)

Praegu on siis see nn "peale tulpe" aeg, kus pojengid, iirised ja nelgid pole veel alustanud, aga ei saa kurta, et oleks kuidagi õievaene. Jumalatelill.

Primula yuparensis meenutab meie pääsusilma kuid on veidi kopsakam. Tulnud Tii aiast ja tänuga vastu võetud. Kuna ta nii hooga ja südamest õitses, siis loodan, et teeb ka isekülvi ja neid saab palju.

Ahtalehine pojeng

Ka kõige viimane kõrvikpriimula tegi õie lahti. Imelill Suvelillekese aiast.

Leviisiatele pole jube tali üldse halvasti mõjunud. Teinekord jälle põevad nad pool suve ega taha üldse edeneda. Üks hästi ettearvamatu taim.

Sellest hoolimata on nad mu suured lemmikud.

Nevada leviisia

Abiaednik kaalub seitse kilo ja kui ta läbi mätaste ja puhmaste rammiks, siis oleks kahju suur. Vaadake kuidas kass astub, ta läheb nagu oja kahe mätta vahelt.:)

Viimased üllatajad Heleni tulbimixist. Must tulp.

Sinine tulp.

Ja `Ice Cream`

Tavaline palu-näsiniin

Esimesed iirised alustavad. `Feine`

`Cherry Garden`

`Gingerbread Man`, tänud Rahmeldajale!:)

Ka sõnajalad edenevad, varvas-adiantum. Tervitused Merikesele!:)

Naistesõnajalad tulevad alles mai lõpus maa seest välja. Arvasin juba, et on loojakarja läinud. Harilik naistesõnajalg `Frizelliae`

Ka hostad seavad lehti. `Yellow Polka Dot Bikini`. Eelmise aasta ost. 

Madal arendsi kivirik Ülle aiast. Tänudega.:)

Väike, märkamatu, kuid olemas - Itaalia ebahüatsint

Palju rõõmu tekitanud Hookeri kuutõverohi.

Ranunculus parnassifolius näeb mul praegu umbes samasugune välja nagu Rahmeldajalgi. Ehk nii peabki...et kasvufaas selline...Eelmine suvi arvasin, et puhta hävinud, sest lehed kuivasid ära ja kuni kevadeni polnud temast jälgegi. Eks igal taimel oma kombed.

Abiaednikud ärplevad

Lähen eesaeda rohima. Kui kassid ärkvel on ja neil parajasti midagi huvitavamat teha ei ole (tavaliselt ei ole), siis nad liiguvad märkamatult koos sinuga aias ringi. See on üks nende viis oma surmigavas kassielus mingiski meelelahutuse moodi asjas kaasa teha.:)
Rohin alpikaljut, olen enda arust üksi, aga kui selja taha kiikan, lebab seal Bond, vaatab oma süsimustast molukesest põhjatukollaste silmadega  aha, lõpuks ikka märkasid !:) ja kikerdab tolmus. Lihtsalt selleks, et midagi teha ja muresid ka väga pole. Kuna Bond on hakanud kodus püsima, siis liiguvad nad viimasel ajal igal pool koos. Kus siis teine on? Lasen pilgu ringi käima. Jaa, muidugi.:) Härra Tibu on kahe meetri kaugusel pojengides ja teeb näo nagu teda kogu muu maailm üldse ei huvitaks. Nihkun rohimisjärjega vahevärava poole. Bond teleporteerub trepile ja Tibu näsiniintesse. Sealt ta küll hästi ei näe, aga kui kael õieli ajada, siis pole väga viga. Lähen tagaaeda. Nüüd ei viitsi ka Tibu enam varjuda ja nad on murul nagu kaks musta vorsti. Ikka paari meetri kaugusel. Aga tarvitseb vaid sügavamale peenrasse minna kui algul üks ja siis ka teine peenraäärele lähemale nihkuvad. Ma olen nagu kahe karvase kuuga planeet.:)
Mesinik korrastab kuuri juures mesilainventari. Teise "planeedi" mõjusfääri sattudes lasevad kuud mu juurest jalga ja lähevad teda tervitama. Tibu sirutab esi- ja tagajalgu. "Tere-tere, tupsukene!", ütleb peremees ja tõstab Tibu töölauale. Uhkeuhke kass.:) Mina lauakuningas, sina...
Bond läheb otse peremehe nina alla, vaatab oma merevaigukollastega talle silma sisse. Palun. "Jajaa, sina kaa.":) Tõstetakse Bondki laua peale teise kõrvale. Tibu kade nägu, kergitab käppa. Aga ma tahaks virutada praegast, poisirajakas! Bond võtab istudes agressiivse kehahoiaku. Ainult TEE see viga! Tibu käpp langeb alla. Päris loll ta just ka ei ole. Ja eks ole kähmeldud ka. Kuradi poisike! Tibu teeb näo, et teda huvitaks hoopis see putukas lauaserval. Põhiline on väärikus säilitada. Bond laseb samuti riiulihased lõdvaks. Ka noorem pole loll. Varakogenud tänavakakleja näitab, et kaitseb ennast kui vaja kuid ei ründa. Ega me sellepärast veel mingid vaenlased pole. Ei ole, ei ole, aga virutada tahaks küll kui saaks...

Mailõpu pildiblogi

Tulbimix.

 

Kuldne kõrvikpriimula Suvelillekese aiast.

Mägisibulaid on ka igasuguseid.:)

Eminent.

Gamma

Wittenburg

Gollum

Ilus ja äärmiselt halvatalvekindel võhk. Kui teaks nime, oleks häppi.:)

Veel üks kaunis tundmatu.

Varretu emajuur naudib kevadet.

Tulbid, mis pidid kirjade järgi olema `Fire of Love`, kuid ei olnud seda. Hoolimata sellest osutusid ootamatult uhketeks.

Phlox caespitosa

Ahtalehised pojengid

Vilkspilk uuele pisihostade kaitsealale kolme elupuu taga.

Tulipa humilis `Hunter`

Hostapeenar hakkab ilmet võtma.

Teise puhkusenädala kokkuvõte

Lühikokkuvõttes vaha sulatamise esmaspäev, šoppamise- ja prööhgurmeelõunasöökjaladseinal teisipäev, kahe aiakülastuse (Margit, Tiia) kolmapäev, aianeljapäev, aiareede, koduposserduste ja kivitoomise laupäev ning suurte elupuude väljakaevamise ja Heleni juurde küllamineku pühapäev.
Nii hea on peale kivi- ja labidapäeva vahepeal ka teiste ilusaid aedu vaadata. Eriti veel kui enda oma on hetkel täitsa segamini keeratud.:)
Puud on juba lehes, nädala alguse mõõdukas jahedus on asendunud suvesoojusega. On olnud nullilähedasi öökülmu. Aias kahjusid pole täheldanud kuid autoaknad olid paar hommikut jääs. Üldiselt üsna normaalsed maikuu ilmad. Vihma võiks olla. Mummidega oli kevadel hiirte talvise ründe tõttu kehvasti. Hukkus kaks kolmandikku mesilastest. Võrgud olid ees, aga see ei aidanud. Ilmselt võib näljane hiir  ennast uskumatult kitsast avast läbi pressida. Kui talvel on mummid unised ja kaitsetud, siis ärkvelolekus ei maksa neid häirida. Kevadel võtab mesinik võrgud tarusuu eest ära ja kolm paksemat hiirt arvasid, et nüüd saavad nemad ka vakladega maiustada. Tühjagi. Kaks laibakest leidis mesinik soojustuse vahelt kuhu nad pakku olid pugenud (hiirekesele piisab paarist sutsakast), aga kolmas röövel oli tarupõrandal mummidele kätte jäänud ja verilihale nõelatud. Praegu on ellujäänud pered tugevad ja edenevad.
Aias kestab kasvumaraton. Martagonid on sel aastal võimsad ja lopsakad, teised liiliad mitte nii väga. Leidsin eile vaid ühe liiliakuke, selle kevade esimese, ehk on täna parem päev...:)
Epimeediumid said talvel kannatada, kuid varasemad neist õitsevad. Nüüd on neid piisavalt palju, et peenra läheduses asjatades tuulevaikuses aimata hõrke aroome. Pole paremat lõhna kui epimeediumil. Peenetundeline, nüansirikas ja salapärane. Igal sordil veel oma lõhn.  Mmmh...:)
Aga muidu käivad Futulandis jätkuvalt kevadvangerdused. Kuni veel saab ja tohib.
Näide ühest sellisest liikumisest väikeses aiaruumis:
Grupp kaunemaid kõrgeid priimulaid ja epimeediumid olid sellel talvel katuselt kaela sadanud lume tõttu ilmselgelt frustreeritud. Hang jäätus ja sulas kauakaua. Vaja priimulad mujale viia ning epimeediumid sama peenra teise otsa istutada, sest valgusolud on neile selles kohas parimad.
Alustasin vangerdustega paraadpeenras kust andsin ära suure hunniku kobarhüatsinti, elupuu ja suvise märtsikelluka. Tühjale kohale kolisin kevadise seaherne ja kolm kullerkuppu. Seaherne asemele mahub kolm epimeediumi.
Priimulate jaoks tegin ruumi tagaaias. Kolisin kaks Mõdriku nelki paraadpeenrasse varalahkunud helmikpöörise asemele, asendasin lahja liivmulla kompostmullaga ja istutasin priimulad uuele kohale. Tühjaks jäänud lumelangemisplatsile tuli paarkümmend ämbrit uut mulda peale ja sinna kolisid väikesed hostad. Suurte kivide vahele, mis sai laupäeval Pokumehe abiga kohale toodud. Näib, et paar kivi  veel puudu. Tuleb korra veel kivijahile minna. Paar päeva ja siis on kõik istutused ja vangerdused tehtud. Jääb veel peenraäärte paikapanek ja rohimine. See on see tüüpiline igakevadene "maailma" valmis tegemine. :)
Kui maailm millalgi valmis saab tehtud, siis võib aed rahumeeli suvele vastu minna ning vajab edaspidi ainult kastmist ja rohimist. Pildid tulevad kunagi pärast. Mõnel vihmasel päeval kui selline peaks saabuma.
Kuna uue kodu leidsid endale veel kaks suurt elupuud, siis on mul mõnevõrra tegemist "vaatega" mis on hetkel täiesti paigast ära.

Esimese puhkusenädala kokkuvõte.

Nii kaifkaifkaif!:)
Kirjutada pole vahepeal eriti aega olnud, aga koostegemise tohutu viljaka tulemusena sai esimese nädala jooksul ära tehtud masinapargi kevadised kohendused, kodu amprimahu suurendamine, kalmistutööd, mesilainventari korrastus, veranda ja vaheaia ülevärvimine, hiigelkoguse taimede potistused talvel hävinud kalmistukujunduse jaoks, aia ja autode pesu ja kõige selle vahele palju pisikesi ümberistutusi, kastmist, rohimist ja muud mõnusat aiaposserdamist.
Neljapäeval tulid kallid külalised Keskmaalt. Milda ja Kariniga põrutasime mandri teisele äärele Aavikuemanda juurde. Aeg piiritles veidike ja sellepärast seekord siis selline marsruut. Eve aed suples sügaval kevades. Kui meil kimbutab taimi juba põud, siis sealt vaatas igalt poolt vastu tohutu lopsakus. Vaade kevadisele värskelt lehtima hakkavale parkmetsale oli meeletult sulnis. Igalt poolt paistis harulduste otsakesi või oli mõni juba täies hiilguses maa peale tulnud nagu näiteks too õitsev kevadvõhk tiigi ääres. Aavikuemanda tulbipeenar oli pimestav. Sajad suured kollased tulbid sinise kobarhüatsindi taustal. Oli see vast värvielamus!
Mainimata ei saa jätta ka Aavikuemanda taimepoodi. Jälle üks haruldus teise otsa.
Ja need metsikult suured ja uhked kivid...Niisugust kivikülviga aeda teist ei tea. Terve jäämäe turjatäis omaenda koduaias...oo! Millised piiramatud kivilavõimalused!:)
Aavikuemanda kanti jäi Helgaaed ja aednikud pole nemad ise kui nad seninägemata taimepoe käimata jätavad. Kuigi aeg juba üsna tagant kiirustas, läksime ikka. Ei kahetsenud küll.
Ostumõtteid polnud kuid leidsin täitsa ootamatult meite müüripealsele hiigelkõrrelisele roog-sinihelmikale paarilise - luht-kastevarre. Praegu on ta muidugi veel pisike mättake, aga ta kasvab, kasvab...Ja kiiret mul ju pole.
Kui Futulandi tagasi jõudsime, siis kaevata ei olnud enam aega. Aga elupuu ja...Mõeldud -tehtud.
Ei läinud päevagi kui küpses plaan Mildamaale vastuvisiit teha. Kaasasin oma äkkplaani ka kaks lähemat aednikku Tii ja Elvi. Siis oli auto täis. Õigemini võttis ülejäänud vaba ruumi puukene. Ja kui väikeste aedade omanikud kuulevad, et kuskile saab oma suureks kasvanud puud ja põõsad headesse kätesse ära anda, siis pole seda vaja kaks korda öelda.:) Tii kaevas välkkiirelt välja veel mõned asjad ja kontpuu ning pagasnikust kostva metsamühina saatel sõitsime varahommikul Mildamaa poole.
Vara sellepärast, et hommikul on veel teed tühjad ja sõita rahulikum ning teiseks sellepärast, et kella kümnest ennustati vihmasadu.
Saime nüüd oma silmaga üle vaadata Milda fotogaleriis kajastatu. Kõik vastas tõele ja oli reaalis veel imelisem.
Teiste aedade vaatamine on aednike jaoks eluvajalik. Kuidas käituvad näo poolest tuttavad taimed teises mullas, teistes oludes, teistmoodi kooslused, vormid, värvid, sordid, liigid...
Väga sügava mulje jättis hostamägi. Seda tahaks südasuvel täies lehes näha. Praegu ei olnud kõik sildiomanikud veel maa seest väljagi tulnud, aga nimesid seal oli...
Kõrvikpriimulate jaoks oli Milda leidnud täiusliku kasvukoha. Tuttav taimeke nägi seal välja nagu hiiglane. Täiuslik, veatu ja poole suurema õiega...
Tuleb ka meie kõrvikute elukoha asjus mingi vangerdus teha ja kolida nad kuskile kus oleks vähemasti poolvari.
Ja siis kõik need fantastilised tulbid...osad juba lahti, teised puhkemas, kolmandad oma aega ootamas...
Tuleb tunnistada, et hamsterdamiseks läks ka. Lihtsalt ei ole võimalik mõnele asjale ei öelda.:) Küll Milda juba teab mis kellegi nõrk koht on.:)
Olime missiooni täitnud - vihma kohale toonud:) ja asusime esimeste piiskade langedes jälle koduteele.
Aga muidugi - Haideaed! Sinna ju ka ikka vaja minna. GPS sisse ja seiklema.
Hoolimata tugevnevast vihmast, vaatasime ka Haideaia iluaia osa ära. Suured magnooliad õitsesid, kolmiklilled, ojakene kulges taimegruppide vahel ja nende kivila jättis sügava mulje. Meie kohalolekust tundis rõõmu pererahva süsimust kassitüdruk, kes kui nirgats siia ja sinna tuiskas ning ikka jälle paiulatusse tagasi tuli - Bondi täielik koopia, isegi valgete karvade tosin rinnal samas kohas.
Siis hakkas nii kõvasti sadama, et pidime autosse pagema ja kodutee kulges juba tihedas vihmas.
Hea nädala hea laupäev.:)

No küll on jama!:)

Härra Tibu on harjunud, et perenaine kustub varakult ära ja siis saab ennast rahulikult tema põlveõndlasse sättida ja aamen selle päevaga. Puhkuse ajal on aga tavaline päevakava puhta sassis ja õhtul ei mõtlegi keegi enam normaalsel ajal magama minna. Teevad mis tahavad, vahivad hilja ööni telekat, kassist keegi ei hooli...Irvitavad ka veel kui ma oma enneune kasukapesurituaaliga algust teen. Mitte miski pole neil püha! Persse, ma lä`n MINEma! Tibu põrutab vihasel traavisammul ülakorrusele. Kui all elu ei ole, siis on mamma see viimne õlekõrs. Mamma on rääkinud, et kui loomakene all ära solvatakse, siis kass trügivat telekavaatamise tugitoolis tema selja taha ning tegevat seal endale jõuliselt ruumi. Vahel üritab voodisse või kappi ka pugeda, aga sellele teeb mamma lühikese lõpu. Nii ka seekord. Härra Tibul ei lasta siiski täna ülal juurduda,  hakkab kostma valju heledat tänitamist ning Härra Tibu pageb alla. Issandjumal, siin IKKA see telekas üürgab, kuskile minna ei ole, mine või õue magama...
Olukorraga peaaegu leppides tusaselt voodi poole astuma hakanud Tibu põrkab äkiste nagu vastu seina - Kurat! SEE ka veel! Kas ma ikka näen õieti? Näen, kuradima väga hästi näen! Ei ole elu, ei ole, ma ütlen... 
Ta peab kohe lausa maha istuma ja mõtlema, et mis teha siis nüüd. See BOND on ju seal pererahva selja taga nii pikk kui lai, kuradi tõuk...Tõesti, MINE või õue magama...Teevad mis tahavad...
Kõigi mõtete liikumine on kassi silmnäol hästi näha. Pererahvas teeskleb nagu vaataks filmi, aga jälgib silmanurgast hoopis tubast kinu. Filmiga on aega, seda saab pärast tagasi kerida ja uuesti vaadata. Kass ja tema väike draamaetendus on aga asi mida kassiomanikud oma tubalaval teinekord nautida saavad ja seda pole raisata...:) Härra Tibu lõpetab vaatemängu arvutitooli kobides ja järskude liigutustega unepesurituaali alustades.  Kõhistavad naerda... Ei ole elu, ei ole...

Särisev mai algus.

Nädalavahetusel metsa kohal hõljuv roheline vine on paari päevaga muutunud roheliseks värviks. Veel ei ole need täislehed, aga midagi sinnapoole juba küll. Toomingad on lehtinud ja juba esimesed õied avanud. Võilill on lahti. Pluss 20-25 päeval on nädalajagu aega juba täitsa tavaline. Öised temperatuurid teevad ettevaatlikuks, eelmisel nädalal oli paar hommikut autoaken jääs, aga nüüd pole alla 3 kraadi langenud.
Kerapriimulate hari on möödas, praegu teevad aias ilma priimulad ja kõrvikud. Kummaline, kuid see jube tali ei ole kõrvikute tervist kuidagi rikkunud. Mida ei saa öelda peenemate priimulate kohta. Mõni on ikka väga vilets ja kuhtumise ääre peal. Annan poputamise mõttes oma parima, sest praegu on aega individuaalselt läheneda. Kaif, nii kaif on see kevadine edenemise aeg.:) Ja tühja mullapnida on nii palju...vaba aiaruumi illusioon, sest hostad veel ei ole tulnud.
Kassid kui ääretult soojalembesed olevused tervitasid vaiksel rõõmul aina soojemaks muutuvat päikesepaistet. Sätiti õnneliku näoga lesima ikka siia ja sinna päikselaiku. Ühtäkki enam laike polnud, päike oli igal pool. Ja hommikul ennast mõnusalt verandale magama unustanud nurrloomake avastab, et tema tume kasukas on lõunaks juba täitsa tuline. Muidugi ei mõju säärane ülekuumenemine ka ajutegevusele hästi ja nõnda võib meil aeg-ajalt näha suitseva turja ja häguse pilguga kasse otsustavalt toas varju otsimas. Suvi on. Aga nii kaif on.

Täiega.:)

Võlukepikesega tsahh! ja suvi kohal:)

Väga kähku käis see ilmatrikk. Juba teisipäeval oli hea soe, kuid eile näitas autokraadiklaas töökoha õuel pluss 22. Loomulikult on see kogu ümbritsevale loodusele täiesti pööraselt mõjunud. Kui tavaliselt hakkab arglik roheline vine üle metsade levima kümnenda mai paiku ja see lehtimise ime võib kesta kuni nädala, siis praegu paisuvad pungad iga tunniga.
Ka meie kurgikardin võpatas kasvuhimust ja sööstis vilinal lae poole, muuhulgas mitte unustamata kurgikesi täis puhuda. Need kasvavad mitu sentimeetrit ööpäevas. Pöörane, ma ütlen! Õues pole parem. Tulbid vupsasid lehevutlarist päevavalgele ja lõid õied lahti, priimulad saavutasid kahe päevaga täisvõimsuse ning kevadmagun lahvatas õitsele nagu helevalge ime.

Alpikaljudel virelenud talvest põdurad mägisibulad lõid särama ja hakkasid juuri maasse puurima, need kes kenasti talvitusid, särasid veel rohkem.
Sammalkivirik asus teele, see on äärmiselt võluv kuidas ta seda teeb. Mätas on talle ilmselgelt väikseks jäänud ja sujuvalt voolab ta nüüd üle kivide igas suunas minema. Voolamine ongi mättaliste juures kõige sümpaatsem nähtus. Voolata alla või voolata üle või minema, kuidas parajasti kõige paremini sobib...

Sammalkivirik on siiski suur ja kiire, kui voolamisest rääkida. Alpikalju elanikud on väikesed ja aeglased ning nende voolamine võtab kümme korda rohkem aega.
Ja maa seest välja tulemine ka. Polaarpaju.

Ja teine mikropõõsas, keda hukkumises kahtlustasin, Salix herbacea. Aga nemad ronivad kivide vahelt välja kui soojaks läheb. Teeb ikka rõõmu küll.:)

Üks aaretest on õied avanud. Peaks olema `Black Knight`Tervitused Mildale!

Mägisoldanell.

Pisike podophyllumipojuke on elu ja tervise juures. Tõpratõrjetokid ka, et pikali ei joostaks.:)

"Ma ootan kuni sa neid pildistad, mul aega on."

Tulipa tubergen

Üle hulga aja ühed taluaia nartsissid. Meil ei ole nartsissimaa, aga katsetama ikka peab.

Lumeroos tšillib täiega. Pole aega lehtigi kasvatada.:)

Mugul-murtudsüda heiskas ühe päevaga õied

Kaheldamatult üks aaretest, kaheldav jeffersoonia.:)

Ei saa öelda, et Futulandis puid ja põõsaid ei ole. Enne olid pajud, kusagil ühe väikese kivi taga on kuusk ja teise taga jalakas. Aga see on kask.

Saxifraga grisebachii on ennast päikese käes välja sirutanud.

Väga ilus ja soe maikuu algus.:)