Aasta 2018

Talved on nagu talved ikka. Kange lilleigatsus on peal. Millegipoolest ei erine ka 2018 aasta tali. Tavapärane kataloogide ja suvepiltide sorimine. Midagigi. Jaanuaris leiab Tii Pohlavars internetist oivalise Tšehhi aia veel oivalisemate kiviktaimlatega. Ja selle aedniku kodukal on väärtuslik tabel alpitaimede kasvutingimustega. Lõpuks ometi lõpeb ära pimeduses kobamine, et kuidas ometi ühte alpikat kasvatada, kas pakkuda haput või aluselist mulda, kas päikest või varju jne jne.  Tabelis üle kahe tuhande taksoni ja nende hulgas ka enamik meil kasvavaid alpikaid.
Veebruaris saab mõned talikülvid tehtud, aga hiljem selgub, et netist tellitud alpitaimedest ei idanenud mitte ükski.
Veebruari lõpus on külmarekord -22,5, kuid veebruari lõpp ja märtsi algus on lihtsalt ühtlaselt karmid. Kaks nädalat pakast, päeval -5 kuni -8, öösel -17 kuni -19.
Märts on päikseline ja kõle, aeda katab kõva lumekilp. Esimene mõnus päriskevadine päev on 31. märtsil. Esimeste kevadlillede õienupud piiluvad lumekilbi serva alt.
5. aprillil paiskab ilmataat +14 ja aiast saab korrapealt põnevuse paradiis. Uued õied, kevadrohimised ja ninakeste tuvastamine.
17. aprillil on õues 18 kraadi sooja, kuid maa on 20 cm sügavusel kohati veel külmunud.
Tegelikult on hea ja ühtlaselt kulgev kevad, aprilli lõpus näitab juba suisa suviseid ilmu.
Mai alguses sõidame Tartumaale Aiasõbra taimede järele, kuid ühtlasi kujuneb Anne juures ka väikeseks kokkutulekuks. Loomulikult siirdub kõik see uudishimulik kamp ka Kiskjasiili uut maja vaatama. Koht kiidetakse heaks. Pärast on tagasi ilus pikk sõit läbi lehtiva eestimaa.
Peale seda saabubki suvi, suur ja kuum. Poolest maist algab põud. Puispojeng pole kunagi varem maikuus õitsenud, aga sel aastal see juhtub. Ja see ei ole esimest aastat kui ma vaatan ta päratu suurt põõsast ning tõden, et õitseaeg on selle hiiglasuure ruumihõivamise kohta ikka väga lühike. Sel põuasel mail õitseb ta kõigest viis päeva ja viskab siis õied maha. Jah, ilus ja võimas, kuid tänan väga. Hakkan mõttes puispojengile uut kodu otsima.
Suur rõõm on cassiopedest, nad kõik pidasid vastu meie laiuskraadi ilge talve ning üks põõsake on eriti õisi täis.
Täiesti oivaliselt tunnevad ennast sel aastal ka lumilaugud ja muud natuke õrnemad tegelased. Põud kestab. jätan põua tähelepanuta ning rajan ja istutan ikka nagu tavalisel suvel, ainult et muudele aiatöödele lisandub kastmine. Samas on taimede areng kuumaga ülihea. Sel suvel kulubki enamik aiaajast tegelikult kastmisele. Puhkuse ajal saab teeäärne kivila ühe mooduli võrra täiendust ja ühineb eraldi asetsenud kolmnurgakesega. Mõjub vähem nagu jupitamisena ja silma ka enam ei kriibi. Istutan sillutisse kellukaid ja nõmme-liivateesid. Rajan kolm moldaeda, kuid vihmu, mis peaksid pinnase loomulikul teel niisutama ja tihendama, ei ole. Ma ei hakka põuaga võitlema vaid jätan moldaedade haljastamise 2019 aasta kevadeks.
Juunis saan tuttavaks Mairoosiga ja me lähme koos Neljandiku juurde seiklema. Asja käigus selgub, et elektriauto laadimine ei olegi nii lihtne ja paari lisatunni vältel avaneb võimalus tutvuda nendepere ülimalt huvitavate raamaturiiulitega ja külmkapi sööme ka tühjaks. Kuni auto laeb, pugime head ja paremat, perenaine aina küpsetab juurde, ning Mairoos rahustab perekonda telefoni teel, et küll me millalgi ikka tulema hakkame. Sakku jõuame alles videviku hakul ja Mairoos stardib kummide vilinal kodu poole.
Jaanipäeva paiku saab vihma, ilmataat niisutab aia mõnusasti läbi ja siis põud jätkub.
Juunis on ka külaskäik Tabasallu, kus ma pole üle aasta käinud. Taaskord jälle palju huvitavat ja uut. Ka Svetlanal on mitu uut alpikaljut juurde tekkinud. Ja millised uued põnevad elanikud neil koha on leidnud...alpiaianduse süvakoolituse väärtuslikud tunnid, sest seda, mis Tabasalu aias näeb ja kogeb, sellist mujal ei ole. Äitäh, Svetlana. :)
Enne Jaanipäeva saab esitrepp uue katte. Oleme ise hästi rahul, sest välkotsuse tulemusena, mõeldud-tehtud, on see ikka väga kobe sooritus.
Juulis põud kestab, aga hea kuum suvi paistab hästi meeldivat mesilastele, sest korje on võimas. Mesi tuleb kohinal. Soojus meeldib ka roosidele ja siilkübaratele, kes paari vihmase suvega hästi niruks olid jäänud. Umbes kolmandik liiliasibulaid asub mullas uinuvale seisukohale, ilmselt jääb mais saamata harjunud niiskusehulk ja sel aastal nad ennast ei näitagi. Need kes maa seest väljuvad, on tavalisest võimsamad, soojus meeldib ka neile. Ühtlasi esineb massiliselt liiliakukke. Nopin neid kuni septembrini, ikka vilksatab liiliavartel jälle mõni punane selg.
7. juulil on Sadula talus aalujate kokkutulek - suve oodatuim lillepidu. Ilus pikk ja külalisterohke päev.
Juulis läksime ühel sumedal õhtul Juhanisse roose nuusutama ja nii see algas - roosimaania. Sügiseks on meil kahepeale üle kümne roosi.
Juuli lõpus on selle suve soojarekord 32,8 varjus.
August on flokside kuu. Olemasolevate jätkuv imetlemine ja uutele aaretele koha otsimine. Nüüd peab floksimaaniale pidurit  tõmbama, sest enam ei mahu. Roose ka mitte, aga neid ikka veel paarikaupa lisandub. Sest jätkuvalt käime me Juhanis roose nuusutamas ja nuusutamisega asi pelgalt ei piirdu. Küll mõni neist võib ikka ilus olla. Lõpuks oma koju jõudnud roosid haistavad juurte vastas rammusat kõdusõnnikut ja puhkevad uuesti pööraselt õitsele, mõni neist on ikka täiesti imeline. August on aasta kõige kiirem kuu. Kõike on nii palju ja tööl peab ju veel ka käima. Jätan Ellamaa Aianduspäevad ja veel mõned üritused vahele, õudselt tahaks, aga kõike lihtsalt ei jõua.
Septembris sajab mõnusalt ja Võhma Juurika ajaks on juba pool roosipeenart uude peenrasse kolitud. Ikka liiliad, võrkiirised, laugud ja muidki tegelasi. Mesindushooaeg on viimaks läbi.
Võhma Juurikas on jälle üks väga ilus päev nagu alati, afterparty koogi ja kohviga toimub Tistou liblikaaias. Pärast rongi peale ja koju. Võhma Juurika hamsterdusi on kõigest 10, lisaks mõni sibul, seemneid ja taimebeebid. Aga aiajutte ja kaevamist jätkub õhtul veel kuni videvikuni.
Tekkib mõte tagaaeda hapuala teha. No osaliselt juba on ka, aga rodobeebide ja alpikannide tulekuga laieneb see veelgi. Kui teeks kevadel üleni hapualaks...Ilmselt nii juhtubki.
Septembris on aias suuremad liigutamised. Hiina õisenelas ja puispojeng lähevad uude koju. Pikalt pinnuks olnud ja meeles mõlkunud ebakohad saavad ka likvideeritud. Septembris oleme me remondirindel tublid, esitrepp saab viimased vuugivahed ja tugipostid ning laelaudis uue värvkatte.
Pottertoni sibulad saavad ka kenasti maha.
Esimene öökülm on meil 08.10. ja mõni aeg peale seda lastakse nautida imelist vananaistesuve. 19.10 on suurem öökülm ja siis annavad hostad alla. 13.10 saab maha istutatud viimane poola mägitaimebeebi. Alates 20.10 võib hakata aia puhtaks lõikamisega, põõsad on raagus, enamus puid ka.
Novembri alguses on kangesti selline tunne, et aias on vähe okaspuid. Korraldame sööstu Calmiasse ja aeda tuleb kolm tüvel kääbikut ning üks küpressivormiline kuusk. Ihaldatud sõnajalg peale selle. Kevadel on kindlasti hapuala vaja laiendada. :)
November on hea soe kuni 25.11 öösel lajatab -8,7. Algab nädalapikkune tali, -6 kuni -10. Maa külmub kondiks, lund eriti ei saja.
Detsembri alguses läheb sulaks. Nigulapäeval käime mere ääres piknikul. Sajab vihma ja +4, aga on äge. Lõke soojendab ja külm igatahes küll ei hakka. Korraks lipsan ka mere äärde ja korjan mõned lipikukatte kivid, ikka need merelihvitud lapikud tumepruunid. Igaks juhuks ma ei ütle mis materjalist nad on. :)
Sula lõpeb 14.12. ja vahetub jälle talvega. Pisut lund, pisut külma kuid eriti mitte üle 10 kraadi. Jõulude ajal on lumi sulamas, päevad 0 kuni+3. Oleme tublid, käime palju metsas kõndimas ja korra isegi päevakoertega Jägala kandis  pärismatkal. Uskumatu kui palju mahub ühte aastasse. Aasta eelviimasel päeval on Nõmmel bändikas ja tore nägemine vanade sõpradega. Viimasel päeval saab jumala abiga lõpuks ehk ka kääripuud üles, aga ei, see on hoopis Pokumees, kes leiutab uute kääripuude jaoks täiesti uue kaaderwärgi, sest senine süsteem selle jaoks ei sobi. (I love engineers!:) Täna ja homme ilmselt käärin nagu jaksan, eks vahepeal võib see uus aasta ka tulla. Sea aasta? Hmh...kuulge, see on ju varem ka olnud. :)

Härra Tibu uus sõna

Seda et inimesed laisad ja juhmakad on, seda teab iga kass. Sellepärast on Härra Tibu enda arusaadavaks tegemisel välja töötanud keerulise kehakeele süsteemi.
Viimase kuu aja jooksul otsustasid meie kassid, et neile pakutav zelee ei kõlba süüa. Üsna samane oli, kas dekoreerida sellega taldrikut või visata kohe minema. Tegemist oli nende varasema suure lemmiku, Nutribalancega. Ka Purrfectile (varasemalt samuti üks lemmiksööke) kaabiti peale. Sõidki siis nurrikud seni ainult krõbinaid kuni külmkappi ostetud zeleed otsa said. Poes oli keeruline, lõpuks ostsime Whiscasi, mis meil ka juba varem välja on vilistatud. Ja uskumatu, kuid see nüüd jälle sobib. Ja Härra Tibu on selle saamiseks leiutanud uue kehakeele sõna. Kui vanasti tähendas laua peale ronimine ja laual olevate asjade tüütu nuuskimine seda, et pane mind nüüd tähele!  Hüppan maha ja lähen külmkapi juurde, et näidata sulle, tahan sealt seda sööki. 
Kuna aga viimased kaks partiid konservi pole süüa kõlvanud, siis ta enam külmkapi juurde ei lähe, et äkki antakse jälle seda saasta.
Nüüd läheb istub tark loom juurviljakastis ja näkitseb kartulikotti. Läks tükk aega, et uut leiutist lahti kodeerida. Mis sa tahad, Tibu? Kas õue? 
Psoltõ! 
Kas krõbinaid? 
Psoltõ! 
Kas uut konservi?
No mida siis veel! 
Ja rahulolev kass ronis kastist välja.
Viimasel ajal on ta oma uut sõna lühendanud, enam kartulikotti ei näksi, istub niisama porgandite vahel ja ootab. Kompliment konserviavajatele: Ei olegi nii juhmakad, saavad aru küll. :)

Lund sadavas käändes.

17.12 sadas vahelduva eduga lund. Liiklusolud olid keerulised. -3 kuni -4. Lumikate oli aias kõigest 5 cm kuid selle saabumine muutis sümpaatsel kombel valgusolusid. Õhtud ei ole enam sametmustad halbade ilmade kokkutulekud vaid tüüned rahulikud ja lumevalged.
20.12 -7,4 varahommikul. Kogu maailm imeliselt härmas. Postkaardivaated tööle sõites.
21.12 -10,4 pluss kirdetuul. Talv näitab küüsi ja hambaid. Lumikate aias 10 cm. Mõtlen, et päris hea, et lemmikroosid vähekenegi pakase vastu turvatud said, sest paistab et seda veel tuleb.
Tubane elu ja tubased tegevused, ikka veel talvega harjumine ja talveuni sisustavad tihkelt kogu vaba aja. Liiatigi kui jõulupuhkuse näol on kätte jõudnud meeldiv kogus vabu päevi. Ehk saab ka vaibavabriku korraks käima.
Kõvem külm andis järele, praeguse talvega (-1 kuni -5) võib väga rahul olla.
Üle hulga aja on tänavu isegi päris kuusk toas. Ja kuidas siis ilma piparkoogimaaniata. :)
Kaunist pühadeaega soovides. :)

Kohevate villaste kudumite ajastu

25.11. kuni 02.12 külastas meid talv. Püsiv ning ebamõnus keskmiselt miinus 6 kuni miinus 10. Maapind oli kõva nagu kont ja õues ei olnud aednikul enam midagi teha. Aeg-ajalt sadas mõttelist mõttetut lund ning laotus ühtlase kirmena peenardele katmata sellegipoolest midagi.
Vaene Härra Tibu, mugavuse ja soojusega harjunud kassiisandal oli tõsine probleem väljakäigu käikudega. Esimene sööst õue lõppes viieminutise aklimatiseerumisega rõdul, kuid õues oli nii jäle külm, et mõistlik loom tuli esimesel võimalusel tuppa tagasi. Nii kõõluti õue ja toa vahet hea mitu korda, enne kui lõpuks käidud sai.
03.12 saabus sula, väljas oli tunda tugevat kevade lõhna ja kümme päeva oli jälle mõnus lahe pluss 1 kuni pluss 3.  Iirikas, minu lemmiktalv.:) Isegi hajameelset päikest vilksas mõnel päeval pilvede vahelt.
Kümnendal detsembril olime mere ääres piknikul, veidi kreisi, kuid täiesti imeline kolmetunnine ilmatrotsimise üritus. Sadas vihma, oli pluss 4, aga õnneks polnud sadu väga tugev.
Sula lõppes 14.12. Külmakraadid hakkasid vaikselt suurenema. Alguses oli -2 kuni -4, kuid mida päev edasi, seda jahedamaks. Midagi toredat selles ju ei ole, kuid olen koopasse kogunud mitu head paksu raamatut ja teinud sokolaadikomme ning sügavkülmas on neli pakki piparkoogitainast.
Jõulupuhkuseni on 5 päeva, tam-tidi-tam! :)
Koon õhtuti külmailmakleiti, sest pea see pakanegi ei saabu.  Majapidamises võiks ju üks selline olla, et kui see soe villane ürp üle pea libistada, siis on täiesti savi kas jaanuar või veebruar.
Käisin täna aias. Kuidagi nagu tekkis säärane tunne, et peaks õige minema või. Kõik on kondiks külmunud. Ma ei ole varasematel aastatel kivilataimi talvise niiskuse eest katnud kuid kuna sel sügisel tuli paar hoitagumindtalvelkuivas tegelast, siis tekkis novembris peenardele ka katteid. Täna panin nunnudele veel neli töötut klaasi peale, olgu neist ometi ka midagi kasu. Muidu tundsin aias end suhteliselt mõttetuna. Kõik oli maa külge kinni külmunud, turbakoti sisu oli monoliidistunud ja üldse. Täristasin maha mõned pealsed, toppisin need komposti ja soojustasin kolm kõige hellikumat roosi.  Ja oligi aeg õhtale minna, sest õues hakkas jälle pimedaks minema. Detsember, teadagi.

Aiapuhkuse algus.

Talvekuu kolmas nädal oli suhteliselt tüüne, rahulik ja tuuleta. Ööd ikka plussis ja taevad enamasti pilvised. Kogu novembri olen nädalavahetustel tasapisi ka aia kallal nokitsenud, aga tõsiseks tööks pole läinud. Pigem sellised peenhäälestused - lohkude mullaga tasandamine, seemnekülvid, pisipõõsaste lõikamine, kivilate leherisust puhastamine, hellikutele niiskuskatete paigaldamine, kevadeks erinevate muldade ämbritesse valmis segamine.
Novembris oli palju ka igasuguseid käike ja külastusi, neid jagus igasse nädalavahetusse.
25.11 lajatas ilmataat miinus 8,7-ga. Ka terve pühapäev oli miinuses ja maapind kivikõvaks külmunud. Aed sädeles päiksepaistes härmarüü all, aga õue küll enam ei kiskunud.  Elu-olu on tõmbunud tubastesse sfääridesse. Oleks vaid aega...Tahaks lähemalt uurida kõiki neid garderoobis ja panipaikades suve jooksul tekkinud entroopiavälju, tahaks uue vaibalõime käärida, tahaks mõned helkurid meisterdada jne jne
Kuulutaks detsembri õige kodukuuks ja ei tuleks urust vabal ajal üldse välja...:)
Täheldasin, et millegipärast on viimasel ajal palju varrastel kudumist olnud. Roosa angoorasallike läks juba  lapselapsele ja bukleelõngast kohev rõngassall saab ka varsti valmis. Lihtsad soojad asjad, mida teleka ees teha saab.
Härra Tibu vaatab mõttesse vajununa aknast härmailu, temagi ei taha õue. Või nagu tahaks, aga seal on nüüd nii kõle ja kale. Võtab kassidki filosofeerima. Härra Tibu istub seal vähemalt pool tundi.

Kõrred

Okaspuud härmarüüs

Eksoot enne talve, Prostranthera guneata. Eks näis, kuda kevadel....

Kaamos on kohal.

Kuis` saabki muudmoodi olla kui kogu teadlik tegevus kulgeb tulevalgel. Aga sellised on need eestimaa novembrid alati olnud.
Tänane päev oli nagu pühapäev - vaba päev! :)
Lõikasin puid ja põõsaid, siblisin kivilas ja käisin korra iirisevälja üle. Hea soe (pluss 7) ja tuuleta.
Hilissügisel muutub aias hinnaliseks õiteta ilu. Käisin fotoaparaadiga seda tänagi otsimas.
Kask on ka viimaks ometi kollaseks läinud.

Roog-sinihelmikate ansambel

Peenrast plehku pannud kurereha

Pildikesi kivilast

Mõned mägisibulad on ka novembris kirevad - Free Spirit

Kivilad on talvel küll vaadeldavad kuid midagi huvitavat siin praegu ei juhtu

Mägisibul Amanda, üks ilusamaid ja vitaalsemaid

Üks näide ka mägisibulate vastupidavusest. Ühes kohas kasvavad kõrvuti hakkama saavad taimed ja need, kes tulevast talve tõenäoliselt üle ei ela.

Veel kivilalagendikke

Berberisteta pole ka enam mingit elu. Milliseid värvusi nad endast sügisel esile manavad...

Mida pisem seda ilusam

Ja kollane

Hilissügisene sööst aiapoodi lõppes mõnevõrra kuuseliselt

Kivirida lõpeb mägisibulaga

Alpikannipeenar

Ainuke koht majas, kus kassil sobib istuda - tuliuus automatt.

Harkjas azorell sügisvärves

Muinasjutukivi

November

November algas soojalt ja rahulikult. Kellakeeramise segadus oli vaid ühel hommikul. Edaspidi on Härra Tibu öösel välja läinud ja hüppab täpselt kell 7 vastu akent. Kohe peale kella kinni vajutamist. Ju siis on kõrvu kikitatud, et millal see signaal kostub. Jah, pisitasa hakkad kassidega koos elades märkama, et nende põhiharrastus ei olegi magamine.
Neile meeldib avastada seaduspärasusi ja siis neisse sobituda. Igal õhtul on karvikud väraval vastas. Bond armastab aiaposti peal oodata, Härra Tibu peab vahti aiatöölaua peal kössitades.
Jah, mõnusalt soojaks läks. Eelmise nädalavahetuse kõledad tuuled ja lumepuru asendusid mahedate briiside ja kuni +11 kraadiste päevadega. Ka öökülmu pole vähemalt kuni kümnendani ette näha.
Selline soe ilm tekitab palju häid mõtteid. Siblisin nädalavahetusel kivilas, kogu kaljukompleksi pealt kogunes terve suur ämbritäis kase- ja tammelehti, lõikasin enelapõõsaid väiksemaks ja uurisin mägilaste elu-olu. Niiskusekartlikud on juba kuu aega tagasi klaasidega kaetud, aga mägisibulaid ma ju ometigi katma ei hakka. Neil sortidel, mida eelmine sügis juba reanimeerisin, on jälle häda kallal. Ei kannata niiskust ja kipuvad mädanema minema. Lasen sel hooajal loodusel endal otsustada ja vahele ei sega. Näis, palju kohti kevadeks vabaneb...
Laupäeval kiskus kangesti metsa poole. No, et puid krundil vähe ja vaja...Ega midagi, sõitsime Calmiasse ja kui mets pagasnikus, oli kohe teine tunne. Vastu talve ma neid enam istutama ei hakanud, aga kaevasin potid kenasti mulda ja kevadel on siis jälle kõnd nende kuuskedega. Sedakorda on aga tegemist tüvel pisivormidega ja sellepärast ei võta nad palju ruumi.
Tegelikult on nad mõeldud kivilate alale. Kuna osad alpitaimed tahavad kasvada päiksepaistes kuid ei talu niisugust otsest keevitamist, siis aitavad need puukesed alpialasid natuke jahendada.
Nimed on sellised: Picea abies `Jana`; Picea abies `Sonnenberg`; Picea omorica `Günther` ja kuusekasvanduse nimetu praaklapsuke, kelle nimi võiks olla `Cypressina Nana`. Tõenäoliselt kasvab ta päris kõrgeks, kuid tüveläbimõõt on vaevalt üle 50 cm. Oksad kasvavad ülespoole, okkad on miniatuursed. Selline tore kuusetorn. Talveks tuleb ilmselt veidi kinni siduda, et lumelobjakas kena vormi ära ei rikuks.

Keeramisest.

Eile keerati kella, aga kassirahvast sellest muidugi keegi ei informeerinud.
Täna hommikul oli kella helisemiseni jäänud TÄPSELT tund aega, kui Bond otsustas, et nüüd võib päeva alanuks lugeda ja küsis oma erilisel häälel (Bondi ultrahelinäu on ülipeenike, kujutab endast vaid poolt näud, kõlab vaikses toas tohutu unepurustusjõuga) õue. Edasi magada ei õnnestunud, sest siis algas see päris etendus.
Härra Tibu tallas sihikindlalt üle minu ja pages ummisjalu põrandale ootama, et mis saab nüüd. Midagi ei saanud. Siis proovis ta peremehega. Sama. Kui aga kass on midagi pähe võtnud ja täna hommikul oli ta kindel, et me rikume rängalt kella seitsme ajal tõusmise reeglit, siis otsustas ta, et sellises hädaolukorras tohib kass teha asju, mida ta tavaliselt ei või. Vana tõbras kõõlus telekaekraaniga, ajas  asju kaminasimsilt maha, sasis mu kudumistööd, krääksutas vannitoa uksega ja kraapis voodi põhja. Me ei allunud ühelegi provakatsioonile, aga unest ei tulnud ka enam midagi välja. Kui ta oli kõik trikid ära proovinud, laskus Härra Tibu voodi peatsis kõhuli ja lihtsalt vaatas meid. Mis toimub? Midagi viga vä? Te olete mu hommikusöögiga tervelt 40 minutit hiljaks jäänud.
Ausalt, kui su elus pole värve, võta endale kass. :) Võta kasvõi mustvalge, aga su elu ei ole enam kunagi mittevärvikas.
Ma ei tea miks selle kellakeeramise asi nii keeruliseks on tehtud. Hoopis lihtsam oleks ühel oktoobrilõpu öösel mitte keerata ja kõik oleks rahul.

Ikka talve poole

Kolmapäev, 25.10. kolmas või neljas väike öökülm, miinus 2,1 auto oli jääs.
Puud on juba kõik raagus.
Laupäev oli sünnale minek, õues möllas tõeline koerakas, tuul peksis vihma näkku ja pimedas linnas tuli tükk aega vastutuult minna. Uskumatu, kui palju võib ühel teel lompe olla!
Lõpuks kohal, huh. Sõpru oli üle hulga aja imetore näha.
Sünna osutus toredaks kokakoolituseks, tippkokkade juhendamisel tegi kogu sünnipäevaliste kamp salatit, ahjulõhet, risottot, parti ja magustoitu põlema süüdatud kirssidega. Retseptid on puhas gurmee ja kõrvale palju veini. Tänud ilusa õhtu eest. :)
Tagasi auto juurde oli hoolimata vihmast päris äge minna, sest tuul lükkas pä-äris konkreetselt tagant.
Pühapäev oli meil selline suhteliselt vaikne päev, aga jõudsin siiski ära teha ühe aiatiiru ja trepiastme vuugid ja Pokumees pani talvekummid alla. Aiatiiru ajal enam midagi huvitavat silma ei hakanud. Taimed on talveks valmistunud, põõsad raagus, vaid kivila on ilus, aga see pilt ei muutu, see on kevadeni selline.
Trepi tegemise ajal sadas lumekruupe selga ja kiskus üldse vähe talviseks. Oligi selline päikse ja lumekruubipilvede omavaheline sahmimine, toast oli seda tore vaadata, aga õues olla polnud suurem asi. Aknal seistes märkasin, et suure jugapuu roheliste okste vahelt poeb välja süsimust peake kuldse nokaga, noka vahel on punane jugapuu mari. Oleks sellel ajal fotokas käes olnud, oleks mailmama hea võtte saanud. Musträstas puges põõsast välja, neelas marja (okok, marikäbi:) asjalikult alla ja lendas jaapani sireli võrasse, kus kössitas ees tema kaasa. Kõik need värvid...sügavroheline jugapuu, valgust neelav must kohev sulestik, peaaegu hiilgavkollane nokk ja selle vahel säravpunane mari nagu rubiin. Sain peaaegu kunstielamuse.
Aga edasi oli sügav raamatuauk.
Täna on imeilus hommik helesinise taevaga. -6,5. Tulin varahommikul suvekummidega tasakene tööle, imelik, keegi ei üritanudki mööda minna, kuigi vastassuund oli kuni Tallinnani tühi. :)

Õnnis oktoober

Esimene öökülm.
Peale väga vihmast ja maha magatud nädalavahetust tuli särav ja krõbe esmaspäeva hommik (8.10)
Päike säras, asfalt säras, auto sädeles ja suhkrused lilleõied takkapihta. -3,5.
Õnneks oli öökülm vaid üle paraadpeenra lohisenud ja jätnud aia teisel poolel krüsanteemid ja kõreliiliad puutumata 
Oleks võinud ju veel kesta see suvejätk, aga on nigu on. Krüsanteemid kolisin kasvuhoonesse ja muuga pole väga hoolt.  Õökülm pani suvele punkti ja olgu siis pealegi sügis. Viimasel nädalal on tõesti kõik ümberringi imeliselt kuldseks läinud. Isegi hostad on säravkollased.
11.10 sai viimane poola kraam, nimelt saxifragad, maha istutatud. Häppi. :)
Kolmapäeva õhtul saabunud vananaistesuvi on lummav. Helesinine taevas ja väga palju päikest! :)
Neljapäeval päikepäikepäike, ilusad on need kuldsed hommikud...
Reede algas sombusena, oligi kuidagi lihtsam tööl olla. Hoolimata kolmapäevasest saxifragarõõmust oli see lihtsalt üks pikemaid nädalaid. Aga omamoodi mõnus ja kasulik ka, jõudis alpikate kasvutingimuste tabelit kõbida, jõudis nõelatööd teha ja isegi juturaamatu jaoks jagus aega.
13.10 oli Laagri Bauhofi külastus ja seal vaatas mulle kurvalt otsa üks pi-isikene prestoni sirel. Sügisesed taimeletid on nagu taimevarjupaik. Räsitud, õnnetud ja kodutud. Praegu talle kohta pole, aga millagi tuleb see ära teha. Kõnd sireliga muidugi. Imelised soojad ilmad. Vananaistesuvi meelitas välja paar häbelikku krookust.

Sedasorti lehtne kivirik õitseb meil esimest korda. Päris ilmaime.

Ja suvel põua tõttu kasvu peatanud lilium speciosum võtab soojast sügisest viimast.

Päike on kalendri sugamini ajanud ka priimulal, aga tema ongi selline juhuõitseja, et õitseb millal tahab, aga mitte siis kui teised priimulad.

Laupäeval sai maha istutatud paar kuud potis olnud mairoos.  Peale pikka kaalumist sai värava tagant sirel maha võetud ja mairoosil on nüüd terve sirelialuse jagu ruumi. Tal on ikka võrratu sügisvärv. Päris kärepunaseks läks.

Korea vaher aga värvus sel aastal üsna tagasihoidlikult.

Laupäeva õhtul oli Lapsega kahasse õunamoosi vabrik ja lapselaps väsis enne purkide kaanetamist väga ära. Jäigi suurde voodisse tunnikeseks tudule. Oma magamamineku kellaajal (selles osas on meie kass lordilikult punktuaalne) ajal tuli õuest Härra Tibu. Kassi lõug vajus maani. Polegi teist tükk aega nii rumala näoga näinud. Mismõttes! MINU voodis!!! Kas SEE jääbki nüüd siia ve? Härra Tibu vaatas pererahvale jäiselt otsa ja pühkis teisele korrusele nagu ärasolvatud sinivereline. Jah, kassi õigusi oli jälle rängalt rikutud. :)
19.10 hommikul oli auto korralikult jääs. Ja peale seda öökülma andsid vähemalt pooled hostad alla. Öökülmu on hostadest suutnud trotsida vaid mõni üksik, näiteks Tii aia nimetu siniseleheline, kes on ühtlasi ka teokindel.
Nõnda, et igatepidi üks väga hea sort. Pildil parempoolseim.

Päris kenasti pidas vastu ka `Stand by Me`, samal ajal kui moused ja üldse enamik hostasid silostus.

Kolmas teistest tugevam hosta on `Beauty Substance`, aga temagi on juba pihta saanud.

Reedel peale tööd wuhisesin loomulikult kohe aeda, sest polnud terve igaviku näppe mullaseks saanud. Tegin kompostihunniku kolmeosaliseks, järgmise suve kõrvitsalistel saab seal  mõnus olema ning vastavalt aedniku hulludele tahtmistele sisaldab see nüüd ka eraldi sektsioone  okka- ja lehemulla tarbeks.
20.10 Ilus kuldne sügisetendus hakkab lõppema, sest asjaosalised lahkuvad ükshaaval lavalt. Meie aia lehtpuud-põõsad on peale jalakate kõik juba raagus. Mis tähendab, et võib põhjalikuma sügiskoristusega alustada. Täna lõikasin paraadpeenra peaaegu tühjaks. Tigusid ja nälkjaid jäi näppu paari tosina ringis. Enamasti armastavad nad astilbede ja päevaliiliate varte vahel konutada. Pool aeda on veel teha. Homme ka päev.

Krääks!

Härra Tibu on oma söögiportsu kätte saanud, aga siiberdab ikka veel köögis. Ma ei tee temast välja, joon kohvi ja tegelen ärkamisega. Härra Tibu kaob köögist.
Süvenen just alpikate kasvutingumustesse kui kostab KRÄÄKS! See on vannitoa uks. Mulle ei meeldi kui Tibu sinna läheb, sest seal on palju hämaraid nurki ja üldiselt meil tuppa ei ekskremeerita kuid mõnel talvel olen ma sealt pahateo leidnud küll. See on selline koht kuhu ei tehta, aga kuhu VÕIB nende arust teha. Teoreetiliselt siis, jah.
"Nii, mis sa siin teed?" Härra Tibu vaatab mulle otsa. Muig. Sa tulid päris ruttu. Ma tahan õue.
Tegemist oli järjekordse "nupuga".  Ja ta marsib rõduukse juurde, perenaine sabas. 
Mul on tunne, et seda tehakse vahel lihtsalt sellepärast, et veenduda, et sellele  nupule vajutamine ikka toimib. Sest kas poleks kõige lihtsam minna ukse juurde ja teha näu! Kõik saavad aru, et kass tahab õue. Aga tema läheb sauna, istub käterätikuvirna peal ja ootab, millal tullakse ja siis ta saab näidata mis ta tahab. Huvitav, mis ta siis teeb kui ma ei läheks? Aga seda pole kunagi juhtunud. Ja kass teab.

Septembri pildid oktoobris.

Septembris olid hostad ja muud lehtsed tegelased veel ilusad. Sel sügisel olid luubi all kõrged kukeharjad. Mõni alustas, mõni oli juba lõpetanud.

Veel septembrist paraadpeenart. Noore Talvenaudingu üks oks kandis nii, et vajas tuge.

Ja veel kukeharju teise rakursi pealt

Veel üks pilt koos roosiga all nurgas

Kaks erinevat kukeharja sorti. Kui õied kipuvad suhteliselt ühte karva punased olema, on erinevus siiski hoomatav. Üks õitseb varem ja ka peale õitsemist ilusa välimuse säilitamine on erinev. 

See käpaline trügib juba pikemat aega pildi peale, aga siin on kõrge kukehari `Stardust`, mille üks oks roosaks on muteerunud. Fotokas kahjuks õiget värvi ei näita.

Teiste seas oli sinilill millel on niisugused huvitavad lehed.

Tiia ebaküpressi tibu on kümme korda suuremaks kasvanud ja juba kaks korda talvitunud. Alguses ma ei uskunud, et ta meil vastu peab. Varsti tuleb hostad eest ära tõsta, et ruumi teha. :)

Roosid olid septembris tublid. "Helesinine" `Mainzen Fastnacht`

Väike tubli õitseja aster ageratus.

Krüsanteemid: kõige varasem tugeva varrega valge Tii aiast.

Pompoonõiega valge kaunitar, natuke hilisem, samuti tervitustega Tiile. :)

Vana hea helelilla.

Punane täidisõieline läks hoopiski kasvuhoonesse. Kui ta üldse sel sügisel õitseb. Aga karuputkelehine elulõng tunneb ennast omas elemendis. Tervitused Üllele. :)

Viinamarjadele see suvi meeldis. Seda on näostki näha.:)

Nimesildid on ammu kadunud

Dalmaatsia mikromeeria on väike armas põõsas kivilas. Õitseb 2 kuud. Jätsin sel aastal seemned peale, näis kas tuleb järelkasvu ka.

Roos `Flora Danica`. Juba teist suve Sakus. Pole katnud ega rohitsenud. Õitseb mitu korda suve jooksul.

Hokkaido kukeharja poeg elas kivilas põuasuve üle ja asub õitsema. Vastupidavuse musternäidis.

Kivila septembris

Aga otsast peale...

Ja veel

Ja veel

Ja veel

Ning teine ots

Kõrvalkivila siil-aruheinade ja korea vahtraga

Vaated, jugapuu täispäikses

Ja teine jugapuupojuke veel ekstreemsema koha peal

Kaks kaljut

Kuskil on need kivilapildid küll juba vilksatanud, aga las nad olla. Hiljem sirvimiseks on endal blogi kõige käepärasem. Ikkagi aiapäevik, või umbes nii. :)
Eile oli vaba päev. Mis võib olla veel parem kui sa saad töölt vaba päeva ja ämbri head kruusa pealekauba! :)
Wuhisesin üheksast aeda. Küll oli mõnus. Sai siit nakitsetud ja säält kaevatud ning oligi kuus tundi möödas nagu poleks teist olnudki. Pealegi oli päikepäikepäike. Nüüd on teda jälle nii harva, et võib lausa kaifida. Sügisastrid olid sama meelt.

Üks leedidest

Sooja sügisega on ikka teistkordseid õitsejaid, aga nõmme-liivateed näen esimest korda.

Sügisvärvid.

Hokkaido kukehari `Lidakense`. Kivila kehva pinnasesse on tavalise mullaga pesake tehtud, kippus lahjas mullas kuhtuma, nüüd on jälle rõõmus.

Ka kassile meeldib. :) Berberis `Aurea`

Hookeri kuutõverohi. Kui hooaeg talle ei istu (liiga vihmane vms), kaob ta maapinnalt juba juunis. Paistab, et soe suvi oli mokkamööda, sel aastal ollakse lausa külmadeni väljas. Huvitav mis maa all toimub? :)

Paeplaatide vahed on haljastatud. Järgmine suvi saab kirev olema.