On üldteada reegel, et põua ajal istutada pole soovitatav, kuid mis sa ikka teed...seda tulemata vihma oleks võinud sel kombel ootama jäädagi. Ujutasin istutusaugud üle, panin taimed paika ja nüüd kastan, mõnda isegi varjutan, läheb kasvama küll.
Halva asja juures on alati ka hea külg: tänu põuale ei sirgu vanad hostad ülearu suureks ja aednik ei pea muretsema, et äkki ei mahu ära, äkki läheb jälle dzungliks jne. Põual ja kuumusel on ka teisi positiivseid külgi: Moosesepõõsas üllatas tõsiselt, ühelgi aastal pole ta nii võimas ja kõrge olnud. Ju tahabki kasvuajal sooja ja kuiva. Pskeemi lauk on ka paras kolakas, aga talle meeldib vist lihtsalt suvi.
Tänavune mai sarnaneb üldse suvele, tihtipeale kuumeneb päeval võimatuks leitsakuks ja loodus on kalendrist hullult ees, eelmine nädal avas esimese õie kääbusiiris Irish Moss, kohe hakkab õitsema näärelehine roos ja puispojeng poetab juba esimesi õielehti.
Käes on puhkuse viimane nädal ja eneselegi üllatuseks ei valda mind mingid sellised meeleolud, et peaks nagu maailma valmis tegema või kuskile jooksma või. Maailm teeb ennast ise valmis ja Emand Vihmapilv lihtsalt kastab, rohib natuke, laiskleb, laob pisut müüri, istutab, võtab aiakülalisi vastu, loeb mõne raamatu ning on roosa ja rahulik. Viimane nädal ikkagi.
Üldiselt on aiapilt kaunikesti lilleline. Vahel valdab selline tunne, et kõik asjad tahaksid justnagu korraga ära õitseda trahtrah! ja siis oleks edasi kuni sügiseni selline lauge roheline pilt. Ehk vast mõni aster ja kukehari silma rõõmustamas. Oojaa...
Käisin aias ja põõsaspojeng oli vahepeal juba ära õitsenud, hmh, on vast tempo.
Mõned pildid ka.
Varretu emajuur
Ja veel
Kuumaga pudenevad õied ruttu
