Mesiniku magus elu.

Pokumehe blogist võib lugeda kui magus mesiniku elu tegelikult on. Ohkuidas tahaks ka kuidagi aidata, aga kuna kardan mesilasi nagu vanakurat välku, siis ega mu abipakkumisi väga tõsiselt ei võeta. Nojahh, eks ma tean ise ka et võin suvalisel momendil lihtsalt liduma pista.
Aga eilsest jäi jutustamata üks hea seik. Kui Pokumees mesilasekoormaga kodu poole tuli, et mahaununenud asju peale võtta, siis kostus sõidu ajal autopõrandalt kogu aeg äämiselt närviajavat häält, mis kõlas umbes nagu bzzz-bzzz-ZZZZ-wzz. Pokumees hoidis sellel häälel veerand kõrva kogu aeg peal, sest liiklust oli vaja ka jälgida. Mina oleks viivitamatult kohe auto kinni pidanud ja pahupidi pööranud, et mis lahtine mesilane autos, tänan väga! Aga Pokumees sõitis edasi ja kuulas kust see hääl kostab. Tundus, nagu oleks ühe koha peal, aga eriti rahulik hääl see küll ei onud. Täitsa tige pirin oli. Mida ta kurat ometi?
Saue raudtee tõkkepuu taga ei pidanud ka Pokumees vastu. Peale kolme värsket sutsakat ei tundunud lahtine mesilane autos kuigi ahvatlev perspektiiv olevat. Kuna rongi ka veel ei tulnud, siis oli hea moment auto üle vaadata. Kui auto mootor väljas, siis sai piniseja asukohast ometi sotti. See tigeda häälega loom oli hoopiski akutrell, mis vastu teisi tööriistu puutudes käima oli läinud.:)

Muri keelelised muutumised

Muri elab palju toas. Kassi pesa on kiiktoolis. See on nii puhas, et sinna magamiseks pandud valge lambanahatükk on siiani oma kaubandusliku välimuse säilitanud. Küürimine ja magamine ongi Muri põhitegevused. Pluss see, mis jääb väljaspoole rõduust.
Umbes kella viie ajal hommikul tahab Muri õue. Kui inimestega on silmside, siis teeb kass noidlevaid kaheksaid, riivab ikka ja jälle sääri, vahib särasilmil otsa ja sügeleb jalus niikaua kuni sa uurid välja mida ta tahab. Ahhaa, läheb ukse juurde - järelikult tahab välja. Korras.
Kella viie ajal aga pererahvas magab, miska silmside on null. Ja kuigi meie kass paistab arvavat, et rääkimine hõbe -vaikimine kuld, ei ole öösel selle lasemindõue tantsuga mitte midagi peale hakata. Nad ju magavad. Siis tuleb kasutada häält. Kuna Muri ei salli valje helisid, siis tegi ta varemalt keset tuba väikese näu. Kõik põõnasid edasi. Perglimapäralt! Aga õue on ju vaja! Näu väga palju valjemaks ei läinud, aga kass avastas, et kui enne hiilida voodi ääre alla otse magamisaseme peatsis, siis see sõna mõjub küll. Nii oli see talvel. Kevadel, kui Muri endale poja sebis, siis muutus tema verbaalne kõne paljusõnaliseks ja laulvaks. Nõnda me ütesimegi - kassilaul. See sisaldas nii palju erinevaid helindeid, kurr-nurr-murrisid, kääkse ja oli äärmiselt meloodiline. Muri pesast kostis alatasa õndsat kassilaulu ja Muri hakkas ka meiega selles "pudikeeles" suhtlema. Kui nüüd õue oli vaja, siis polnud enam tarvis voodi ääre alla ronida. Piisas sellest kui kassiemand oma kurr-nurr-miu-murr-kääks-näu-piu-viiks-knrrh aaria keset tuba kuuldavale tõi, siis kargas keegi magajaist kindla peale juba enne lõppu ja avas ahvikiirusel selle neetud rõduukse.
Poeg läks uude kasuperre ja Muri meloodiline "pudikeel" hakkas taanduma. Vaikne näu on öösiti jälle kasutusel, aga päeval (eriti taipamatute puhul) väljaküsimiseks on uus häälend mida võiks nimetada helituks näuks. Vahel teen lihtsalt lolli, et seda kuulda. Teesklen, et ei saa ta õueküsimise twistist õhkagi aru, siis tuleb ta nina alla ja ütleb peaaegu sosinal otse silma sisse peaaegu helitu krä-äu. Äärmiselt huvitav olevus, kelles on peidus palju põnevaid hääli.

Roosijuttu

Roosid. Kui kristalselt aus olla, siis tunnen nende vastu põgusat aukartust. Nad on kuidagi eriti luksuslikud ja vastavalt ka sellele erimuld, erihooldus. Huvitav, kuidas kohaneb `Sahara` meie boheemlikus peenras? Roosikogemus täiesti puudub. Aga samas, kust seda ikka saada kui ei katseta. Esialgu ma ei väeta, ainult kastan, sest Osmocoti terasid paistis mulla seest ja eks see ole lehtede pealt ka näha kui juurde tahab saada.
Päris kindlasti ei ole ta pargiroos, kes ilma mingi erihoolduseta endale sel kevadel peale ümberistutust uues kohas kärbitute asemele lihtsalt uued oksad kasvatas ja ikkagi õitsema hakkas. Ausalt, seda ma ei oodanud, ta nägi nii nukker välja. Oli ju kevadel ka pikk põuaperiood ja altkastmine ei ole ikkagi see, mis üks korralik mõnus vihm.
Ei ole ta ka roniroos, mis igal suvel aia peale ronib ja õite alla mattub, hoolimata sellest, et lehetäid ahistavad ja koer närviajavalt ligidal soristamas käib. Ka mitte miniroos, kes tohutut vitaalsust ilmutas olles pool talve potis kügelenud ja kevadel aeda sattudes avastas, et jehhuu!!! - juured ei puutugi enam vastu poti põhja! Igatahes minist on asi väga kaugel. Kasvatab endale iga kevadel normaalse puhma ja õitseb juulist kuni külmadeni. Need on need teised. Aga tema on täiesti eriline. Lähen teen pilti, siis on selge pilt kellest siin jutt käib.:)

Esimene päris roos.:)

Päris roos, jah. Õigemini põõsasroos `Sahara`ja...niuks...Pokumees ostis selle ise. No pean tunnistama, et täiesti võimatu oli mööda vaadata, värv on aprikoosikollane ja kroonlehe servad oranzid, peale selle ta lõhnab nii oivaliselt.:)
Panin ta aias sellise koha peale, kus hea lihtne oleks nuusutamas käia ja verandal istudes on ka otsevaade. Ei tea millega sellist ka söötma peaks...kõik teised on peenramullaga rahul, aga sellele peab vist küll lisasööta andma. Õied on VOT TAKOISED!:)
Aga muudest tegemistest ka. Hakkasin täna pistokste kasti kastma ja vaatasin, et päris mitmel uued lehed, huvitav, kas juurt ka on? Ja uskumatu - oligi!
Nüüd mul on 17 potti, kus kasvab sees...irw, kui ise ka teaks. Pargiroosi tundsin ära ja jaapani kerria ka, aga teised asjad on küll mõistatus. Kui pistoksad sai pandud, siis igat sorti 2-5 tk, erioksi oli midagi 50 ringis. Väga kahju oli valgest pihlakast, see läks lihtsalt hallitama. Aga tähk-toompihlakas vist on, igatahes kahtlustan midagi sellist. Istutasin kõik pottidesse ja äärmiselt huvitav mis edasi juhtub? Kas kõik jäävad alles või sõelub päike osa välja. Täispäikses nad mul pole, ikka poolvari, aga siiski, juurdumise ajal ju hoopis teine kliima - varjuline ja siganiiske.

Laupäev

Nägin öösel hirmsat und. Ärkasin unes hommikul ja läksin verandale kohvi jooma. Ja mis ma näen! Tume angervars oli endale üleöö laksust umbes kümnekordse haljasmassi kasvatanud ja ronib parajasti läbi võrkaia aukude naabri aeda. võttes enda alla umbes kahe ruutmeetri suuruse aialõigu. See oli ikka täitsa jube pilt.
Kui hommikul ärkasin ja verandale kohvi jooma läksin, polnud vaateväljas ühtegi hullunud angervart, aga mis kindel, see kindel - panin kohvitassi käest, tilpasin läbi kastese rohu angervarre istutuspaika ja tõmbasin ta maast üles. Võibolla oli see täitsa õige tegu, sest pealseid see võõramaa loom juurde kasvatanud ei olnud, kuid maa all oli juuremass noore juurdekasvu arvelt kahe nädalaga kolmekordistunud! ja valged värsked juureotsad turritasid taime all pikalt igasse ilmakaarde, valmis noolena sööstma...hmh...mullastesse avarustesse. Võibolla see ei olnud just kõige parem kujund, aga mul oli asi selge. Viisin ta karvupidi värava kõrvale kadakate kaitsealale ja lasin seal lahti. Seal pole väga kuskile minna ja hädakorral saab ka labidaga paremini ligi. Peale naatide ja kassitapu aeda veel midagi toredat juurde küll ei taha. Aga neid musti õisi jälle tahaks näha. Peab sellel inimesel ometi nii palju kiusatusi olema.:)

Iris Murdoch`e mõeldes

Ta läheb põhjani välja. Halastamatult ja pealtnäha justnagu erapooletult. Täpselt just nende just selliste emotsioonide tekitamiseks vajalike sõnadega. Ja keelt ta valdab, omades oivalist keelevaistu ja tunnetust. Kui nimetada sõnu vaikimisi kildudeks, siis teab ta saladust kuidas luua kildudest tervik. Vapustav kirjanik! Aga parimad raamatud on ikkagi Võrgu all, Must prints, Meri, Meri ja Ükssarvik. Teistes hilisemates romaanides esineb kummastavaid sisekaemusi, näiteks Kella ei suutnud ma lõpuni lugeda. Või ei olnud ma parasjagu aldis sellelaadsele tekstile või misiganes.

Katsetused

Vaibasoove ikka tuleb ja tuleb. Mis on meeldiv. Järelikult ma juba oskan midagi.:)
Ja aia-mulla-kivitöödele on täitsa hea vahelduseks ka lõngades või kaltsukerade keskel pahmata. Seekord tuleb juhutriipu täisvillane vaip. Selline nagu endal kodus maas. Noh, kui tõele au anda, siis eks selle järgi mõõtu võetigi.:)
Aga lõime ülespanekuga tahaks seekord katsetada uut viisi. Tavaliselt olen pannud rehasse ja siis tagasi kerinud, aga rehastamine on 25 meetrise lõime juures ebapraktiline...või on mul liiga hõre reha. No mõlemat. Sassi läheb, raibe. Ja peab kahekesi tegema. Tahaks nii, et ei läheks sassi ja saaks üksi lõime paika venitada. Teen seekord nii nagu soome õpikus on välja pakutud (ah, eks neid viise ole ka viite moodi erinevaid:), et panen laual lõime paarikaupa soasse, võtan eespoolt vahelikulauad ära ja panen taha, seon tagapoomile ja hakkan sel moel lõime paika kerima. Kahtlane, kas kaks lõime ühes soavahes norm. kududa saab, aga panen või kaks korda. Turjakarvad tõusevad püsti, kui mõtlen juba esimese kümne meetri peal sassi kippuva lõimevedamuse peale. No põhjus on ka lihtne - mul on enamasti nn "säästulõim", ehk samajämedustest, aga erineva venimisomadustega erilõngadest kokku pandud. Kududa on seda marumõnus, on hea elastne, aga telgedele panna igavene nuhtlus.