Pokumehe blogist võib lugeda kui magus mesiniku elu tegelikult on. Ohkuidas tahaks ka kuidagi aidata, aga kuna kardan mesilasi nagu vanakurat välku, siis ega mu abipakkumisi väga tõsiselt ei võeta. Nojahh, eks ma tean ise ka et võin suvalisel momendil lihtsalt liduma pista.
Aga eilsest jäi jutustamata üks hea seik. Kui Pokumees mesilasekoormaga kodu poole tuli, et mahaununenud asju peale võtta, siis kostus sõidu ajal autopõrandalt kogu aeg äämiselt närviajavat häält, mis kõlas umbes nagu bzzz-bzzz-ZZZZ-wzz. Pokumees hoidis sellel häälel veerand kõrva kogu aeg peal, sest liiklust oli vaja ka jälgida. Mina oleks viivitamatult kohe auto kinni pidanud ja pahupidi pööranud, et mis lahtine mesilane autos, tänan väga! Aga Pokumees sõitis edasi ja kuulas kust see hääl kostab. Tundus, nagu oleks ühe koha peal, aga eriti rahulik hääl see küll ei onud. Täitsa tige pirin oli. Mida ta kurat ometi?
Saue raudtee tõkkepuu taga ei pidanud ka Pokumees vastu. Peale kolme värsket sutsakat ei tundunud lahtine mesilane autos kuigi ahvatlev perspektiiv olevat. Kuna rongi ka veel ei tulnud, siis oli hea moment auto üle vaadata. Kui auto mootor väljas, siis sai piniseja asukohast ometi sotti. See tigeda häälega loom oli hoopiski akutrell, mis vastu teisi tööriistu puutudes käima oli läinud.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment