Õues leotab taas üsna korralikult. Sadu algas ilmselt juba öösel, aga seekord ei torma. Puuladvad on täiesti paigal. Avastasin eile astelpaju tüvelt väikesed rohelised mügarikud, mis tähendab, et ta viljub. Uskumatu vitaalsus! Istutasin nad ümber õitsemise ajal. Vahepeal oli kartus, et isane annab pika põua peale üldse otsad. Tõmbas lehed poolenisti pruuniks ja nägi kurva välja. Aga see va rannikualade umbrohi, kibuvits, teeb muret. Säärase pika leotamise peale võiks juba ju mõni võsund pea välja pista. Uus asukas Punanupp lõi õied lahti. Need paistavad üsna ootamatu välimusega olevat - punanupu õis on nagu hästi suur roosa päevakoer või nagu narmaline miniviiner. Ebalillelik, kuid hea lõhnaga, mis meenutab sinilille oma. Jalglehel on tänavu pirakas mari küljes. Ise ta seal kuuri kõrval elutseb, ma väga vahele seganud ei ole. Peaks olema 4 aastat tagasi külvatud üks peotäis. Neid tuli välja küll, aga kus vähegi musta maad paistab ja kuiv muld, seal käib kassimaadam pissil. Vaja auk kraapida jne. Nii neid taimekesi jäi ikka vähemaks ja vähemaks.
Naabrite väga suur isakass Artur tuli eile Poku juurde ja tegi arglikult "Miu?", mida võis tõlgendada umbes nii, et "No sa ju tead, et nad kõik on ära sõitnud, aga mul on kõht väga tühi." Varem Artur meid kõnetanud ei ole.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment