Elektriposti juurikad

Väsimus kuhjub. Alguses oled nagu puhanud hobune ja kärutäied lähevad lennates oma õigesse kohta. Teine päev oli veel hoogsam, aga ajaliselt lühem. Isu sai nagu kuidagi väga täis. Kolmas päev pidi juba pingutama. Õnneks on tööetapid vahelduvad ja täna lõpetasime peenra tühjendamise. Üksinda möllaksin seal vist kolm korda kauem, sest minu mõõt on 30 käru päevas, aga Pokumees teeb poole rohkem. Täisloopimine ja silumine tõotavad tulla märksa lihtsamad, sest tegu ikkagi lahtise koheva mullaga. Vana peenra põhjas siuglevatel saarejuurikatel ei paistnud lõppu tulevat ja see juurikavärk on üldse üks müstiline asi. Enamus inimesi arvab, et puu juured on tema võra laiused. Pean tunnistama, et kuulusin ise ka veel üsna hiljuti nende hulka. Haha! Nii on see ainult siis kui istutada puu kompostihunnikusse. Toiduvaeses pinnases siirduvad juured toitu ja vett otsima kümnete meetrite kaugusele. Ok, need saared on lillepeenrast umbes 20 meetri kaugusel ja mõistetav, et sirutuvad sinna parema otsingule. Aga kui keset õuet pojengi istutasin, siis oli küll ülla-ülla! Augu põhjas vonkles jäme juurikas, pidin ta poolitamiseks kogu jõu mängu panema. Vaatasin ringi, lähedal puid polnud. Lähimad jäid julgesti 100 meetri kaugusele. Ega ma väga pead ei murdnudki, sest ainus lähim puu oli elektripost. No selge kelle juurikad!:)