Jälle mustikale

Meilt on hiigla hea mustikale minna. Ei ole võileibade kaasategemist ega meeste nõusserääkimist. Et siis õhtuks maruväsinuna kaugetest laantest tagasi tulla. Ei midagi niisugust. Siin käib lihtsalt. Astud korviga väravast välja ja kõnnid umbes 300 meetrit. Ongi mustikad. Täiesti tavalised, sinised, määrivad käed ja suu ära. Täna palju ei viitsinud korjata, umbes poolteist kilo tuli kokku. Marju oleks olnud küll, aga tahtsime veel turule ka minna. "Kas müüma?", küsis Poku ja tegi irw.
Müüma me jee. Siis peab ikka viimane häda käes olema, et kaks ja pool tundi küürutamist raatsid kellegile ära müüa. Pealegi on minu küürutamine nii kallis, et keegi ei ostakski. Ikka ainult oma tarbeks. Aga turult tõime aedmaasikaid, eesti marjad on valmis ja neid müüdi veel täitsa hulgi. MASU tingimustes müüs mõni isegi 19 krooniga. Nii odavat eesti maasikat ei ole varem näinud.