Sabiina kadaka seljatamine

Kui maapealne puhtaks sai, jäi veel maa-alune osa. Maadlesin kännu ja maapinnas põimunud juurtega kolm tundi. Kogu tegevus meenutas mingi eriti jabura punutise lahtiharutamist, mis oli asja huvitavamaks muutmiseks maa sisse maetud. Algul küsisin saagi, siis kirvest ja lõpuks kangi. Kang otsustas viimase raundi tulemuse kaalukalt minu kasuks. Sellest loo moraal: Kui te just teisiti ei saa ja peate kindlasti sabiina kadaka maha panema, siis tuleb ta istutada sellise koha peale, kus ta kedagi segada ei saa - näiteks mäekülje peale, aia taha, jõe vastaskaldale, üle põllu metsa äärde jne
Väga sümpaatne sinihall taim. Sinnamaani, kuni ei tekki vajadust teda ües kaevata.
Vaatasin välja võetud taimedele ka eile otsa ja näib, et peab tasapisi otsast istutama hakkama. Täna on veel must töö, aga reedel paistab, et läheb äksõniks.
Lapsed käisid külas, tüdruk näitas kuidas kurgulaulu lauldakse. See on eriline viis suud nii seada, et kõrist väljuvad...hmh...ülemhelid. Nii ta ütleski - ülemhelilaul. Etnograafide kinnitusel kasutavad taolist kurgulaulu rahvafolklooris tuvad.
"Kujuta ette jahedat, värsket õhku, tohutuid kõrgusi, steppide metsikut avarust, kohisevaid jõgesid, laulvaid linde, galopeerivaid hobuseid, jurtasid ja kultuuri, mis ühendab budismi šamanismiga, ning kujutle siis kuulvat kõiki neid elemente muusikas. Pulseerides. Niimoodi see kõlab," kirjutati pärast Tuva kurgulauluansambli Huun-Huur-Tu kontserti ajakirjanduses.
Päris niimoodi see Astra suust veel ei kõlanud, pigem meenutas mingitlaadi alarmi, aga ta ju alles õpib. "Päris vist ei olnud, aga sädeme tekitamiseks oli sellest teile küll", ütles Laps lahkelt. Ja siis nad läksid jälle.