Suvehommikud

Üks parimaid asju maailmas on soe suvehommik. Kobid kohviga verandale, istud trepiastmele maha, laotad raamatu või kirjavärgid ka sinna kõrvale ja jääd viivuks vahtima. Aeda peab vahel vaatama ka. Selle jaoks ta on tehtud. Olen selle suvega mõistnud, mida tähendab täiskasvanud aed. Minu oma on alles nooruke, aga esimest korda adun, et midagi nagu juba oleks. Ei, ma ei mõte seda olematut kompositsiooni vaid hoopis lillepõõsaste suurust, jugapuu külluslikku rohelust ja hollandi jalaka mõjukat kollast hüüet õunapuudehämarast. Enne oli seal taga pime, vaid paar kollast lehte vilkus tuules kõikuval rootsul, nüüd aga paistab värve. Nõnda on nende taimedega, et enne peavad kasvuhoo sisse saama, 3-4 aastat kosuma, siis võib alles rääkida, päevaliiliast, kullerkupust või kitsenelast. Sest kui vana lillepõõsas õitsele läheb, siis see on nagu häppening. Sel suvel on minult tihti küsitud, mis on see õnnis roosa asi seal päevaliilia kõrval? See on tavaline tõnnike, taluaia lill, mis on kasvanud tõelise dekoratiivsuseni ja tunneb ennast kukeharja ja rodgersia vahele pressituna ülihästi. Lehti pole õite vahelt üldse näha. Kõik uued hostad on endale 3-4 uut lehte ja õievarred kasvatanud, aga õisi ma maha küll ei lõika. Õitsegu rahus. Ja lõppude lõpuks on ka need õied megahuvitavad. Blue Cadet helevalged õiekellukad on lausa imeilusad. Poest viimasena toodud hostal Wide Brim olid lehtede ilu pärast õievarred maha lõigatud, millest oli lausa kahju. Eile oli hea päev, poisid olid abiks ja üle poole puudest sai saetud ja kuuri. Aga töökoormust võib rahumeeli suurendada, sest isegi peale kahtteist öösel kostis köögist toolide kolinat, jutukõma ja jalgade padinat.