Vihmapüha

Sajab. Või pigem lausa kahe- või kolmesajab.:) Õuest kostab vihmamürinat, taevad on tumedad ja üks padukahoog järgneb teisele. Muljetavaldav õhtupoolik. Jõudsime Mari-Anni sünnipäevalt koju alles kella nelja paiku päeval. Tee peal käisime läbi ka Elmuri mesilast kus nägin kõige ilusama kujuga jaapani sirelit. Neid kohtab üldse harva, aga too oli kuidagi eriti kompaktne ja kahju, et ei taibanud küsida kas lõigatud selliseks, või vabalt ise kasvanud. Ligustriinil on äärmiselt meeldiv aroom. Midagi meenutanuks justnagu ka sireli õielõhna, aga muidu hoopis iselaadi asi. Meie omadest hakkab üks esimest korda õitsema ilmselt järgmisel suvel. Möödaminnes ostsime väikese meevurri ja meil on nüüd kõik mesinduseks hädavajalik olemas. Muidugi ei olnud võimalik meetalust ära tulla ilma meeta. Oma mett ju veel ei ole. Vedas täiega, sest saime ühe purgi võilillemett. Ka tardununa on võilillemesi tõeline hitt! Kujutan ette missuguse energialaksuna mõjub talvel juba ainuüksi võilillemee purgi lahtikeeramine - terve bukett kontsentreeritud suve kaane all. Kõige ilusam mesi.
Ma ei tea kas see tähendab nüüd esimesi märke sügisest, aga Sakus on mustikad valmis. Käisin reedel üle raudtee ja korjasin umbes 4 liitrit.
Karm sadu. Väljas oli hetk tagasi tõeline TÄPE (loe: täitsa perses), vett tuli vihmaveetorust nagu arteesia kaevust - niimoodi purskus vahuse veena ülespoole, kuid meeldiv oli tõdeda, et paekivid hoiavad õue ka megapadukaga kuiva. Tuleb õu täis laduda ja me ei pea enam lompide vahel ristlema kui juhtub vihmaperiood olema. Ja üldse - sadagu, enam me ei upu.