Talv, talve, talve...

Õues on miinus 24. Kraadiklaasi vaadates kipuvad pähe umbes sellised mõtted, et kohe kui suvepuhkusele jään, ronin ahvikiirusel tellingutele ja asun "kinni toppima" kõiki võimalikke ja mittevõimalikke kohti, kust külm majja siseneb. No mitte, et ta kuskilt lausa laialt sisse tuleb, aga mõni koht ikka on. Peale eileõhtust pliidi ja kaminakütmist on köögis hommikul pluss 16. Võiks olla hubasem. Põrandad on õnneks soojad ja põrandaküte on parim asi nii külmadel hommikutel.
Täna on üle hulga aja esimene tööpäev, millega kaasneb palju meeldivat ja ebameeldivat. Tõeliselt meeldiv on praegusel ebakindlal ajal omada töökohta. Mõnevõrra vähem meeldiv on jagada oma aega enne lõputöö lõplikku valmimist töökoha ja kooliasjade vahel, aga nii need asjad paraku on. Õnneks on seda võimalik teha vaid ühe järgneva nädala jooksul. Siis peaks lõputöö täies mahus kaante vahel olema ja kooli lõpp ka käega katsuda. Jumal, kuidas ma armastan käega katsutavaid asju!:)
See saab vist päris hea tunne olema, kui saad peale tööd lihtsalt lõbu pärast sopakaid lugeda ja kuskil on mul veel üks lapselaps ja.
Aga kõige rohkem tahaks praegu kevadet. Täiskomplekt sooja tuule, pajuurbade, sinilillede ja konnalauluga. No lepiks ka viiekraadise külmaga, mis oleks tõeline leevendus, aga miinus 24! Selle üle võiks veel pikalt kaevelda, aga ma lõpetan. Homme ka päev.:)

Esimene kontakt!

Lapselaps suhtleb!:)
Kuulab juttu, vaatab sellise näoga otsa, nagu sa oleksid mingi megahuvitav mänguasi, nagiseb süvenenult ja kui veidi taju pingutada, siis võib peaaegu kuulda kuidas tema peas toimub tohutu pingeline mõttetegevus. Suu ümardub aeglaselt väikese o kujuliseks ja sealt tuleb küsivalt "Uah?"
"Uah, uah.", vastan mina liigutatult. Kontakt on loodud.:)
Tema siputab rahulolevalt jalgu ja teeb nägusid, selleks korraks on audients läbi, ma ei ole enam huvitav. Pisike tüdruk uurib juba uut huvitavat objekti - põrandalambi kupli kuma.
Ema tunneb laps ka otsa vaatamata ära, juba ema häält kuuldes ilmub imiku näole ootav helendus ja käed hakkavad innukalt sibama. Ema on kõige tähtsam. Ema on kõige-kõige.

Öölaulupidu

Mida teevad iseseisvuvad kassipojad õhtul?
Loomulikult poevad diivanikasti magama.
Mida teeb nende ema kui tekkib igatsus oma kräunurotikeste järele?
Loomulikult hakkab laulma.
Meie tavaliselt nii sõnakehv kass, kellel on isegi kahju korralikult mjäu öelda (1 kord nädalas), see laulab nüüd öösiti nagu lõokene. "Tulge välja, lapsukesed, annan teile räimepiima ja siis me saame koos hommikuni põõnata!"
Tegelikult polegi see lõokesevõrdlus nii mööda. Kui õnnestuks kassloom meelitada mingi võlujõuga lõokese laulu järele ahvima, siis võikski see umbes nii kõladagi. Muidugi kasutab kass oma hääleskaalat ja asendab helindi "sirr" nurriga jne.
Jutt jutuks, aga öösel käib meie kass ümber voodi ja laulab. Kaks spunki istuvad diivani sees tekikotihunnikul ja mõtlevad, et küll mede mutt ikka laulab ilusti. Nad ei mõtlegi välja tulla. Hommikul on jällenägemist täitsa liigutav vaadata. "Tere, kallis ema, me NIIIIII igatsesime sind!" Haha.
Täna öösel laulupidu ei tule. Mõtlesin juba välja, mida kõike diivanikasti panna, et sinna enam ühtegi kassipoega ei mahuks.

Lumehangede keskel

...väikeses majas elasid pokud. Tasa tõusis suitsuvine korstnast pastelsesse pakasetaevasse ja jõululised postkaardivaated pressisid üksteise järel akendest sisse. Päike libises loiult üle taeva ja maalis toaseinale lendavate tihastega pannoo... Muidugi on lindude lustlendlemine aknast paremini ja värvilisemalt näha. Sinise peaga on sinitihane, kollase kõhuga rasvatihane, kuldse nokaga paks must musträstas ja see paadikujuline pilusilm puukoristaja. Tegin selle eile endale linnuraamatust selgeks.
Odot, kes rääkis, et talv on pikk ja pime ja kaamos jne?
Valgust on praegast nii palju, et kasvõi suple selles. Midagi umbes sellist ka terve hommikupooliku tegin. Panin üleval kangasteljetoas punase teki lõime puude peale. Viis meetrit on ikka lausa lust peale kerida, see pole 20 või 30. Aga kuduma hakata veel ei saa, suga pole veel peale pandud. Kiiret pole, saab selle ka ükskord paika.

Lady in Black

Mida nalja on koju tulla, kui tagatoast hakkab kostma väikeste jalgade padinat ja süsimusta näokesega väga pisikene loom kappab kohale ja toob kuuldavale rõõmsa käheda tervitushüüu "Kriiuuu! Kriiiuuu!" Tõeliselt hurmav olevus. Igast karvaotsakesest on tunda isiksust, kes teab maailmast kõike. Lihtsalt maailmal endale on vaja veel areneda, et saada teada ka kassipojast. Aga mõnikord on tunne, et oikuivanad on need silmad mis sulle tema näost otsa vaatavad.

Külm ja ohtra lumega

Talv. Aknast avaneb olenevalt kellaajast tõelisi postkaardivaateid. Roosakas koidupuna valgesse lumepitsi põimitud põlispuude taustal, tihaste seltsielu söögilaual, viimseni kohevile aetud vares puuoksal kössitamas jne jne
Lumi on lumivalge ja krudisev, lenduv - külmade ilmade lumi.
Mina olen lõunamaa loom ja see külm kaunidus ei kutsu mind hangede vahele sumpama. Pigem hoian ahju ligi ja ootan kevadet. Nüüd juba võib, sest jõul möödas. Ja päevad lähevad pikemaks ja kolme kuu pärast on kevad ja märts.
Täna uurisin mis okaspuid meil üldse saada on. Kõige rohkem huvitavad mind need, millega saaks summutada müra ja mis oleks huvitava võraga.
Tuli praksub pliidi all ja kohv on joodud. Viimane aeg tegudele asuda.
Panen täna suurtele telgedele "tarkvara" külge. Või vähemalt üritan midagi selles suunas.

Maailm peale lõputöö ära saatmist.

Hommik algas kenasti. Printeri juhe jäi külmkapi uksele ette kui mamma sealt koera hakkliha tahtis võtta, ning ma tõmbasin selle seinast välja. Olen seda ka varem teinud ja ei saanud aru mille vastu ma siis nüüd eksisin.
Mis siis, et ma tehnikat ei mõista. Vähemalt pean lugu. Olen korduvalt alla kriipsutanud kuidas ma meie printerit armastan ja kui vajalik masin ta on, aga see ei takistanud tollel keset kõige kõvemat akšönit (aasta viimane päev, töö ära saatmiseni 4 tundi) lihtsalt rikki minemast. Kui juhtme seina tagasi panin, ei liigutanud ta enam kõrvaotsakestki ja vaatamata kõigile elustamiskatsetele jäi ka edaspidi täiesti liikumatuks.
Käivitus plaan B: võtsin läpaka õrnalt hambu ja sörkisin läbi lume tõistre tehnikat testima. Kuna kõik maailma elektroonilised masinad olid eile mind nöökida otsustanud, siis ei tundnud minu arvuti naabrite printerit ära ja sisse installida ka ei tahtnud, lõpuks, kui me teda selleks lausa sundisime, tegi ta küll installingu ära, aga tööle ikka ei hakanud. Asja deduktiivsel meetodil uurides avastasime, et olime minu läpakale kogemata vale juhtme taha torganud ja installinud osa ID-kaardi lugejast, kes ka ise samas kõike rumala näoga pealt vaatas. Tühistasime kogu tehtu ja targem meist (ei pea vist mainima, et mina see polnud)võttis mälupulga, korjas sinna printimist vajavad leheküljed ja printis läbi oma arvuti vajalikud kuus lehekülge välja. (Jiihaa, ma ei pidanudki enam püstolipoodi minema! )
Tuiasin juba tunduvalt lootusrikkamalt koju tagasi, lappasin töö kokku, toppisin kombinesooni selga ja padavai postkontori poole. Töö sai ära saadetud tervelt 15 minutit enne tähtaega.
Ärkasin äkšõnist alles eile pärastlõunal kui töö juba ammu ära saadetud ja sõbranna külla tuli. Mälusse oli ladestunud mingi imeliku välja mõeldud aia plaan koos kogu sõnalise kirjeldusega ja posu sordinimesid, mida ma varem isegi unes polnud kuulnud ning täiesti märkamatult oli minu elust kustunud terve detsembrikuu. Isegi koera polnud aega nahutada olnud. Too, nimelt, läheb õues ülbeks ja hakkab möödaminejate peale haukuma, kuigi see talle keelatud on. Nahutasin koera ära ja hakkasin maailmas ringi vaatama. Maailmal polnud väga vigagi, kuigi riiulil oli virn lugemata raamatuid, tsettide vaibad kõik tegemata, poisile lubatud maleruuduline sall alles esimese veerandi peal ja lisaks selgus, et kohe algab vana aasta ära saatmine.
Uus aasta tuli suure lumega ja 2 minutit enne silda, aga enam-vähem väärikaks ajaks saime ka ise silla peale ja õnneks oli ilutulestik ümberringi vaadeldav.
Olime silla peal ainukesed, kuigi panoraam sealt on äärmiselt muljetavaldav.
Täna avastan ilma lõputööta maailma edasi, haha, isegi lugesin raamatut ja. Koristama veel ei viitsinud hakata, aga telgede juures peaks küll korra ära käima ja kassipoegade liiva ära vahetama.
Põngerjad käivad usina tõsidusega liivakastis pissil (kuna nad midagi muud veel ei söö, siis "marmelaadi" pigistab vana kass endiselt enda tarbeks).