Peaaegu porikuu

Hoolimata meie kandis öösiti laiutavast valgusreostusest paistis tähistaevas täna hommikul suurest aknast lausa ebamaise selgusega. Kahtlustan tänavavalgustuse elektririket, sest Orioni vöö ja teised olid nagu peo peal ehk pigem nagu tumesinisel sametil.
Päike tõusis ja säras. Vana tamm kuuri taga on kollaseks läinud ja pakub vaatepilti. Käskisin pesumasinal pesu ära pesta ja läksin tööle.
Õhtupoolne ilm ei kõlvanud kuskile, sadas midagi udu ja vihma vahepealset. Pagesin selle eest raamatusse ära.
Hiina emajuur õitseb väga kaunisti, Arendsi kivirike mättad on erkrohelised ja süda igatseb kangesti ühe suurte pindadega kiviktaimla järele. Aga küll ma järgmine suvi teen.
Madalad astrid ei õitse ikka veel kuigi roosa on avanud isegi juba kaks õit.
Vaba nädalani jääb kolm päeva.

Minoorne labajalg

Eile oli täiesti maaväline kogemus! Bändiproovi tulid viiulid. Täieliku üllatusena isegi kaks ja uue häälena oli kohal ka teine mandoliin, kuid viiulid värvisid kõik lood uskumatult teistsuguseks.
Kui mõne lõõtsalooga on vahel nii, et kuulad ja ohkad hardalt, et kuidas ikka "pill nutab mehel käes", siis viiul on selles osas palju põhjalikum. Minoorne labajalg oli koos viiulitega täiesti metsik pisarakiskuja.
Ukuaru valsist ma ei räägigi. Ohjah. Kui neil vaid jaguks aega vähemalt mõneski proovis käia, kasvõi kordamöödagi.
Veel andis viiul lugudele põneva iidse varjundi. Millegipärast kõlab see pill palju vanaaegsemalt kui kitarr või lõõts. Kui ka edaspidi viiulilootust on, siis oleks põnev meie bändi esituses kuulata lausa mõnda päris madrigali.

Lumine laupäev

Visuaalsel vaatlusel ka ilgelt külm, sest kell on juba 11, aga lumi ei ole ikka veel ära sulanud. Ma parem rohkem ei vaata.
Paistab, et tuleb kudumise päev. Liiatigi, et juba nädala pärast on üks väga tähtis sündmus kuhu saab ainult vaibaga minna ja kõik eelmise talve vaibad on endale juba kodu leidnud.
Ega muud kui kuum kakao näppu ja vuta-vuta telgede juurde.

Tähetolm

Üle hulga aja üks väga kaunis suurte inimeste muinasjutt. Nälg oli küll viimased tunnid vihjanud võileibadele külmkapis, aga täiesti asjata - sellest raamatust lihtsalt polnud võimalik ennast enne lahti imeda kui lugu läbi sai. Isegi kööki süüa otsima tuiates olin paksult "tähetolmuga" koos. Niuks, et ikka NII ilusaid raamatuid kirjutatakse!
Aga muidu on tüüpiline hilissügis pimedate akende taga huilgava kõleda tuule ja poolkülmunud vihma plekise tärinaga akendel. Õues lükkab tuul motikaid ümber ja lauatelefonist tuleb ühenduse saamise asemel Vikerraadiot, ilmselt on torm raadiokaablid telefonikaablitega nii sõlme ajanud, et pole väga vahet kust ja mida.
Järgmine suvi terendab alles väga pika ja väga lumise koridori kaugeimas otsas.
Võib muidugi juhtuda imesid eriti soojade ilmade näol, mis laseksid sooritada veel mõned sööstud peenardele, aga muidu peaks olema selle suve aiandusega ühel pool.
Ahjaa, nartsisse istutades näis mulle, et sibulakotis võib olla rohkem kui üks sort. Mul oli õigus, on vähemalt viis sorti neid kõige lihtsamaid. Oivaline, sest vanad sordid on vastupidavad. Istutad ja nad jäävad. Hollandi päritolu tulbid ja nartsissid kipuvad ära hääbuma.
Aias sigatseb mingi näriline. Ei teagi kas mutt või mügri. Loodan väga, et ta ükskord kinni püütakse ja meile "söögiks" tuuakse. Tahaks kohe pikalt-pikalt otsa vaadata sellele, kes mu noored kipslilled segi tuhnis ja hostade peenrasse metrood rajab.

Hiir toas!

Rõduukse tagant kostis täna hommikul väärikas ja selge NÄUUU! Poku laskis Muri sisse. Loodus on teatavasti mitmekesine ja kui lased kassi sisse, siis pead arvestama, et koos temaga võivad tulla ka puugid, kirbud...ja hiir. "Hiir toas (mees üle parda, tulekahju)!!!", karjatasin ma nii kõvasti, et kõik, nagu soolasambad, vahtima jäid ja hiir diivani alla vupsas.
Muri oli selle hiire (äärmiselt elusa) meie jaoks tuppa maha pannud (tõi karjale süüa)ja muu teda enam ei huvitanud. Nüüd tahtis ta oma toidukausi juurde ja juriidiliselt oli kõik korrektne.
Aga meil oli HIIR TOAS!
Härra Tibu võttis olukorra oma kontrolli alla. "Kuulge, miks te diivanit kahe jala peale upitate? Misasi teil siin...MIDA???!!!" ja saak oli ühe hüppega käes.
Oli äärmiset rahuldust pakkuv näha, et Tibu "küüned olid TÄIESTI oma poole" ja me ei pidanud oma imeliku kingiga enam edasi jamama. Kadeda jõrinaga jooksis kass ukse juurde ja küsis õue. Et oma saaki rahus nosima minna.
Kui kõik jälle rahulik oli, pidasime pikalt aru, et kuidas saab kas täiesti selgelt öelda NÄUUU! kui suu on hiirt täis. "Äkki ütles ühe suunurgaga," arvas Pokumees.

Mõtelda on mõnus

Näiteks umbes midagi sellist nagu: "Mis on üks aed ilma poeedinartsissideta!" Hah, eksole.
Jah, mõtelda on mõnus, aga kui täna kõik need 300 kohale toodi, siis polnud üldse enam mõnus. Läksin välja maad mõõtma. Ja rohima. Ja kaevama. Sest kui oktoobri keskel pole nartsissid maha pandud, siis ei ole neid varsti üldse mõtet panna. Ja püsikute peenrasse nartsiss ei sobi. Poole suveni koltuvad pealsed pole ometigi mingi ilus asi, aga kui juuni alguses lõhnavat neitsikummelit vahele istutada, siis peaks kärama küll.
Rajasin uue peenra ja istutasin siis ligi tund aega oma nartsisse.
Tuul oli külm, kassid mängisid värskel uudismaal oma pissi-kakamänge (sa kraabid augu ja paned sinna midagi, ahhaa!, mina ka!), käed kohmetasid isegi läbi kinnaste ja päike hakkas loojuma (tegelikult oli ta suure musta pilve taha pugenud, aga see ei muutnud eriti midagi, sest tund aega hiljem loojus ta ikkagi). Aiatööde jaoks on vist paremad ajad möödas, mõtlesin ma lõdisedes. Ja jätsin seenele minemata, sest õues oli ikka kuradima ilgelt külm.

Kuldne sügis

Ähvardavad läheneva saju ja lörtsipilvedega, kuid täna-homme lubatakse veel lauspäikest. Ei raatsigi linna minna, sean parem aiamaastikke, homme ka päev.
Eile mõisa pargis promeneerides nägin milline näeb heades oludes välja madal aster `Prof. Anton Kippenberg` ja mul on oma eelmise nädala halastusostu üle väga hea meel.
Suured erkroosad õied, tõeline aare. :)
See, kelle ma kodus maha istutasin, oli muidugi äärmiselt väike ja vilets, aga ühe rääbaka õie järgi andis pargis paralleele tõmmata küll ja missugune värv!