Võiksin nüüd naiivselt ripsmeid plagistada ja küsida, et ei tea küll kuskohast need aianduspoe lille- ja ilupõõsad küll tulevad (loomulikult Poolast ja Hollandist), et nad nii palju aega aias aklimatiseerumiseks vajavad? Muig. Ma ju tean kust nad tulevad, mis oludes hoitud ja mis neil potis on. Enam-vähem raudne reegel (muidugi väheste eranditega), et kui ostad poest taime, siis esimene suvi on ta vilets, teisel suvel kasvatab juuri ja massi ning alles kolmandal aastal puhkeb täies ilus õitsele või misiganes.
Kui tood taime sõbra juurest, siis olenevalt taime suurusest ja istutusajast ta kas ei märkagi ümberistutust või tegeleb esimene suvi juurdumisega ja on järgmisel aastal juba täies elujõus.
Põhjused, miks aiakaubamajade kaup nii pikka aiaeluga kohanemist vajab:
1. Suure aiapoe taim on pahatihti ülekasvanud (juur moodustab seespool monoliidi, kus vahel mulda peaaegu polegi) ja selleks, et taimest saaks elujõuline puhmik, ei tohi seda kängart niisama lihtsalt "auku ajada" vaid monoliidistunud juurepusar tuleb lahti harutada, kohati ka kärpida. Mis te arvate, kas see taimele meeldib? Vaevalt küll.
2. Potti on pandud aeglaselt sulavat väetist (väikesed kollased terad). See tuleb välja pesta. Kui jätate terakesed taime juurte vahele, siis kas ta viitsib endale kasvatada korralikud juured ja siirduda teie märksa lahjemast aiamullast toitaineid ammutama? Vaevalt küll. Kuid shokk väetiskülluse ja normaalse aiamullaga kohanemisel on selgesti märgatav.
3. Suure poe kaup on kõik päiksepaistelisel platsil. Seal on kõik varjulembesed ja päikselembesed koos. Kui tahad varjulembest taime osta, siis pead täie hinna eest (mis ei ole sugugi tagasihoidlik)mingi rääbakaga leppima, sest lauspäikse käes saavad varjutaimed kohe stressi ja mida kauem nad oma ostjat ootavad, seda viletsamad nad on.
(Oma viimast ostu, kõreliiliat, vaadates)
Ja umbes kahe nädala pärast on mul uue objekti jaoks jälle suuremas koguses taimi vaja. Kas ma lähen neid jälle suurest poest ostma (kolmandat suve järjest kehva kaupa)? Vaevalt küll.:)
Saturday, July 9, 2011
Friday, July 8, 2011
Meeventilaator
Kui asfalt sulab, kui roosid peenral palavusest õielehti poetavad, kui vilus näitab kraadiklaas pluss 30, siis on kogu maailmas ainult mesinik see, kes saab endale jahedas köögis meeventilaatorit lubada. :)
Meeventilaator on mehhaaniline riistapuu, mis töötab lihasjõul. See täidetakse nelja meekärjega, vurr lükatakse käima ja siis puhub sealt tuult, mis on meemolekulidega paksult küllastatud. Täpselt niikaua kuni vaja. Hiljem lõhnavad toad veel kaua-kaua selle järele, et keegi oleks siin justnagu meega ringi vehkinud.
Meeventilaator on mehhaaniline riistapuu, mis töötab lihasjõul. See täidetakse nelja meekärjega, vurr lükatakse käima ja siis puhub sealt tuult, mis on meemolekulidega paksult küllastatud. Täpselt niikaua kuni vaja. Hiljem lõhnavad toad veel kaua-kaua selle järele, et keegi oleks siin justnagu meega ringi vehkinud.
Suvehari
Nagu vabas looduses, nii on ka aias eriti massilised õitsengud alanud. Praegu õitsevad astilbed, roosid, valge kõrge liilia, madalad aasia liiliad, nelgid, käbihein, metsvits, ebajasmiinid, deutsiad, angervaks, enelad, kurerehad, punanupp, kuldkann, käokann, raudrohud, hostad ja ka mõned kukeharjad.
Tööde järg on sealmaal, et kõik vajalikud ümberistutused on tehtud ja kusagilt enam midagi ei kripelda, et see, teine või kolmas asi tuleb aias ära teha. Alati on neist pisiasjadest palju pakilisemat, mis hoolt vajab ning viimaks kasvab pisiasjadest mägi. Täna hommikul tõin leviisia kõrgpeenrast ära ja istutasin maakivide vahele turbaga vooderdet pessa eraldi selleks moodustatud privaatplatsile. Kaks aastat pole õitsenud. No misse olgu!
On palav. Härra Tibu (see põhjamaine mees, kellele kuumus kohe üldse ei meeldi) vedas ennast kustunud pilgul tuppa ja litsus oma vaevatud kere pappkastide ja seina vahele. Lootuses, et sinna ehk ei hakka päike kunagi paistma. Hakkab küll, Tibu, ainult et õhtupoole.:)
Tegelikult kogub ka pilvi. Mis pole üldse halb. Noh jaheduse mõttes, mis imelikul kombel hinda on läinud ja kastmise mõttes ka. Peale vihma pole vaja nädal aega midagi kasta.:)
Uurin iga hommik uusistutuste olukorda ja kiikan et kas kaheldava jeffersonia seemned on idanenud. Kõik uustulnukad läksid kasvama ja jeffersoniaga paistab samuti lootust olevat. Igatahes on külvikohas mingi väike roheline kribu, mida varem ei olnud. Pistokstega on lood kehvemad. Ainult üks mõistatusliku põõsa pistoks näitab elumärke. Tervelehise elulõnga omadest on rohkem elus. Millegipärast kimbutab pistoksakasti tänavu hallitusseen.
Tööde järg on sealmaal, et kõik vajalikud ümberistutused on tehtud ja kusagilt enam midagi ei kripelda, et see, teine või kolmas asi tuleb aias ära teha. Alati on neist pisiasjadest palju pakilisemat, mis hoolt vajab ning viimaks kasvab pisiasjadest mägi. Täna hommikul tõin leviisia kõrgpeenrast ära ja istutasin maakivide vahele turbaga vooderdet pessa eraldi selleks moodustatud privaatplatsile. Kaks aastat pole õitsenud. No misse olgu!
On palav. Härra Tibu (see põhjamaine mees, kellele kuumus kohe üldse ei meeldi) vedas ennast kustunud pilgul tuppa ja litsus oma vaevatud kere pappkastide ja seina vahele. Lootuses, et sinna ehk ei hakka päike kunagi paistma. Hakkab küll, Tibu, ainult et õhtupoole.:)
Tegelikult kogub ka pilvi. Mis pole üldse halb. Noh jaheduse mõttes, mis imelikul kombel hinda on läinud ja kastmise mõttes ka. Peale vihma pole vaja nädal aega midagi kasta.:)
Uurin iga hommik uusistutuste olukorda ja kiikan et kas kaheldava jeffersonia seemned on idanenud. Kõik uustulnukad läksid kasvama ja jeffersoniaga paistab samuti lootust olevat. Igatahes on külvikohas mingi väike roheline kribu, mida varem ei olnud. Pistokstega on lood kehvemad. Ainult üks mõistatusliku põõsa pistoks näitab elumärke. Tervelehise elulõnga omadest on rohkem elus. Millegipärast kimbutab pistoksakasti tänavu hallitusseen.
Wednesday, July 6, 2011
Iirised
Lillejuurikate ja -sibulate aretamine, kasvatamine ning oma pesa ümber istutamine on inimese leiutatud. See on üks rafineeritumaid ilu nautimise viise...hmh...ja ka üsna töömahukas. Sest niisama st "lambist" ei juhtu mittekui midagi. Enne tuleb need juurikad, risoomid, mugulad, sibulad(narmastega või ilma)maha panna ja hoolsalt kasta. Sealjuures tuleb jälgida, et mingid teod, satikad või vesirott neid nahka ei pane (on ka teisi, kes ilu hinnata oskavad)ja oodata. Ootama peab kaua. Enamiku taimede puhul pole palju vaja - kõigest see üks aastake, kuid pistoksapojukeste ja teistega läheb kauem. Ja ikka see lõputu hool sinna juurde.
Ja siis kui tuleb suvi, saab aednik nautida ilu. Et kogu see rabelemine ainult selle tühipalja ilu pärast või? No paistab jah.:)
Igatahes ma olen siiamaani täiesti megahäppi, sest eile tuli taimevahetuse käigus aeda juurde 16 iirisesorti. 16 risoomi, millesse on kätketud pastellsinised, purpursed, kreemjad, hallid, seepiakollased, roosad, öömustad ja meelespeasinised õied! (virtuaalsed ovatsioonid:)
Mis ja kuidas, seda näeb alles järgmise aasta juunis ja sedagi vaid umbes kolmandikul sortidest. Neil mis ikka vitaalsemad. Sordiiirised on aeglase kasvuga ja mõni neist võib isegi kasvukoha ära põlata. Oeh, aga kõik need nimed on põnevad: Desdemona, Gold Saule, Sepia Gold, Kent Pride, Sandia, Dark Mood, 50 aastat Komsomoli (kusjuures see on imeilus roosarüüziline iiris), Blue Shimmer, Tuman (vene keeles siis udu), Maoori King, Cardinal, Port Wine, Caliente, Lady Ilse ja kaks nimetut kaunidust veel lisaks.
Asja käigus tuli ümber tõsta mõned suured põõsad (mis nagunii tulid ümber tõsta) ja veidi nihutada ka mõnda muud taime. Ilma poolest oli ka eile armuline - terve päev hoidis päikse pilve taga.:)
Ja siis kui tuleb suvi, saab aednik nautida ilu. Et kogu see rabelemine ainult selle tühipalja ilu pärast või? No paistab jah.:)
Igatahes ma olen siiamaani täiesti megahäppi, sest eile tuli taimevahetuse käigus aeda juurde 16 iirisesorti. 16 risoomi, millesse on kätketud pastellsinised, purpursed, kreemjad, hallid, seepiakollased, roosad, öömustad ja meelespeasinised õied! (virtuaalsed ovatsioonid:)
Mis ja kuidas, seda näeb alles järgmise aasta juunis ja sedagi vaid umbes kolmandikul sortidest. Neil mis ikka vitaalsemad. Sordiiirised on aeglase kasvuga ja mõni neist võib isegi kasvukoha ära põlata. Oeh, aga kõik need nimed on põnevad: Desdemona, Gold Saule, Sepia Gold, Kent Pride, Sandia, Dark Mood, 50 aastat Komsomoli (kusjuures see on imeilus roosarüüziline iiris), Blue Shimmer, Tuman (vene keeles siis udu), Maoori King, Cardinal, Port Wine, Caliente, Lady Ilse ja kaks nimetut kaunidust veel lisaks.
Asja käigus tuli ümber tõsta mõned suured põõsad (mis nagunii tulid ümber tõsta) ja veidi nihutada ka mõnda muud taime. Ilma poolest oli ka eile armuline - terve päev hoidis päikse pilve taga.:)
Monday, July 4, 2011
Hea pühapäev
Andsin ära mõned juba äraproovitud asjad ja sain juurde uusi. Aed ei tarvitse olla kummist, peab lihtsalt natuke siit ja sealt õgvendama, mõnest asjast loobuma ja siis on jälle ruumi. :)
Juurde tulid Farreri kuldjuur, nüüd lõpuks ka see õige Middendorffi päevaliilia (eelmine osutus kogemata kombel päevaliilia Stella de Oro`ks), sümpaatne mätas kuldlauku, suur tugev taim kollast ängelheina, tume kellukas (tõeliselt võluv massiliselt õitsevana) ning praktilise poole pealt veidi sõstraid, vaarikaid ja must aroonia. Nii, et ma ei pea enam punastama küsimuse peale "Sul EI OLEGI musta arooniat!?!" Nüüd ta igatahes ON. Aroonial on ikka väga ilus sügisvärv.
Ja neile kahele vaarikale on ka juba koht olemas. Hmh...või ikka on mul kummist aed....:)
Padupalavus hakkab veidi taanduma, kuid kastmisest loobuda ei saa. Muld on liiga kuiv.
Nägin ka kollase ängelheina õitsevana ära. Äärmiselt hurmav asi. Nagu helekollane pilv õhus heljumas. Lõhnav, muide.
Astilbed alustavad ükshaaval õitsemist. Järgmised on liiliad. ning ka enamus päevaliiliaid peaks sel suvel õie ära näitama. Kõige rohkem huvitab mind `Bela Lugosi` õis. Et kas tõesti sinine nagu mõnedel fotodel paistab? Nojah, eks ikka pigem lilla.
Ja ülejäänud viie nimetu hulgas võiks ju ometi ka mõni valge olla. Ehk mul vedas.:)
Juurde tulid Farreri kuldjuur, nüüd lõpuks ka see õige Middendorffi päevaliilia (eelmine osutus kogemata kombel päevaliilia Stella de Oro`ks), sümpaatne mätas kuldlauku, suur tugev taim kollast ängelheina, tume kellukas (tõeliselt võluv massiliselt õitsevana) ning praktilise poole pealt veidi sõstraid, vaarikaid ja must aroonia. Nii, et ma ei pea enam punastama küsimuse peale "Sul EI OLEGI musta arooniat!?!" Nüüd ta igatahes ON. Aroonial on ikka väga ilus sügisvärv.
Ja neile kahele vaarikale on ka juba koht olemas. Hmh...või ikka on mul kummist aed....:)
Padupalavus hakkab veidi taanduma, kuid kastmisest loobuda ei saa. Muld on liiga kuiv.
Nägin ka kollase ängelheina õitsevana ära. Äärmiselt hurmav asi. Nagu helekollane pilv õhus heljumas. Lõhnav, muide.
Astilbed alustavad ükshaaval õitsemist. Järgmised on liiliad. ning ka enamus päevaliiliaid peaks sel suvel õie ära näitama. Kõige rohkem huvitab mind `Bela Lugosi` õis. Et kas tõesti sinine nagu mõnedel fotodel paistab? Nojah, eks ikka pigem lilla.
Ja ülejäänud viie nimetu hulgas võiks ju ometi ka mõni valge olla. Ehk mul vedas.:)
Saturday, July 2, 2011
Soe laupäev
On soe. Toas pluss 28, õues pluss 25. Päike on juba loojunud, aga paistab, et ka öö tuleb soe. Aed näitab peale ohtraid vihmu ja kuumasid uskumatuid vorme. Midagi nii lopsakat ei ole neil muldadel seni veel võrsunud. Kõik on kuidagi megasuur ja heas vormis. Õnnistatud suvi vist.
Homme tuleb taimevahetusega tõmmu kellukas (Campanula pulla)ja ülehomme iirised. Väga põnev lähitulevik. Millistel iiristel on nimed? Mis värvi nad on? Oeh ja siis veel 1-3 suve kuni nad õitsema hakkavad.:)
Pusklen ühe põõsa nimega. Leidsin Saku Imede Aiast kummalise põõsa mille nime ei teata. Ta on ca 1 m kõrge, ja tal on hallikasrohelised kitsad lehed, ca 0,3 cm laiad ja 3 cm pikad, roosad floksi õit meenutavd õied, mis paiknevad põõsal üksikult ja millel on näsiniint või vahalille õite lõhna meenutav pealetükkiv aroom. Praegu õitseb. Sain teada ainult seda, et ta on sinna jõudnud ühest Läti Botaanikaaiast pistoksana. Olevat varmas juurduma. Panin ka endale pistoksad hakkama. Aga mitte ei anna rahu, mis taimega võiks olla tegu. Kui ta veel õitseb, teen paar pilti ja hakkan siis uuesti jälgi ajama.
Homme tuleb taimevahetusega tõmmu kellukas (Campanula pulla)ja ülehomme iirised. Väga põnev lähitulevik. Millistel iiristel on nimed? Mis värvi nad on? Oeh ja siis veel 1-3 suve kuni nad õitsema hakkavad.:)
Pusklen ühe põõsa nimega. Leidsin Saku Imede Aiast kummalise põõsa mille nime ei teata. Ta on ca 1 m kõrge, ja tal on hallikasrohelised kitsad lehed, ca 0,3 cm laiad ja 3 cm pikad, roosad floksi õit meenutavd õied, mis paiknevad põõsal üksikult ja millel on näsiniint või vahalille õite lõhna meenutav pealetükkiv aroom. Praegu õitseb. Sain teada ainult seda, et ta on sinna jõudnud ühest Läti Botaanikaaiast pistoksana. Olevat varmas juurduma. Panin ka endale pistoksad hakkama. Aga mitte ei anna rahu, mis taimega võiks olla tegu. Kui ta veel õitseb, teen paar pilti ja hakkan siis uuesti jälgi ajama.
Friday, July 1, 2011
Leebuse piir
Härra Tibu lemmiktegevus on magamine, soovitavalt huvitavates kohtades kus mahub ennast võimalikult pikalt välja sirutama (1.04m). Teistele jälle meeldib seda igal pool vedelevat unimütsi sasida. No kuidas saab mööda minna kui see suur loom on nii pehme, karvane ja mõnna. Ega Härra Tibul polegi sasimise vastu midagi, ta käivitab hea tahte väljenduse märgiks oma nurrmootori ja magab sasimise ajal magusasti edasi. Kui ikka veel edasi patsutatakse, siis Härra Tibu ohkab sügavasti, ajab ennast ägisedes jalule, teeb unest vidukil silmil mõned südamlikud kasskaheksad ja puskab põsega (kohmakas põsepai) kõiki, kes lähedal sattuvad olema. Inimesed lihtsalt on sellised imelikud, noh, et neil on vahel vaja ka natuke hellust ja Härra Tibul ei ole kahju. See rituaal sooritatud, variseb kassiisand juba ilma nurruta (energia kokkuhoid)lähimasse tekikuhja ja magab edasi. Hea tava kohaselt peaks põõnuri nüüd rahule jätma, aga võta näpust.
Kiusutujus peremees aga ei lähe üldsegi seekord minema vaid muudkui sakutab kasukast, kõditab talla alt, pinnib vurrudest, puhub kõrva ja muudkui ajab kiusu, et missa magad Tibu, ärka üles, Tibu jne. Kiuslik peremees tahab näha kus on Härra Tibu leebuse piir ja kas seda üldse on. Kui peremees on ennast juba kiusamisega üsna ära nikastanud, selgub, et see on täiesti olemas. Härra Tibu avab lõpuks silmad, näitab kihvu, uriseb ja teeb rästiku häält. Peremees jätab kassi rahule ning muheleb pärast terve õhtu, et nää kus unekotil ikka sisu ka, ära sa mõtle, tegi mulle suss...:)
Kiusutujus peremees aga ei lähe üldsegi seekord minema vaid muudkui sakutab kasukast, kõditab talla alt, pinnib vurrudest, puhub kõrva ja muudkui ajab kiusu, et missa magad Tibu, ärka üles, Tibu jne. Kiuslik peremees tahab näha kus on Härra Tibu leebuse piir ja kas seda üldse on. Kui peremees on ennast juba kiusamisega üsna ära nikastanud, selgub, et see on täiesti olemas. Härra Tibu avab lõpuks silmad, näitab kihvu, uriseb ja teeb rästiku häält. Peremees jätab kassi rahule ning muheleb pärast terve õhtu, et nää kus unekotil ikka sisu ka, ära sa mõtle, tegi mulle suss...:)
Subscribe to:
Posts (Atom)
