Suvehari

Nagu vabas looduses, nii on ka aias eriti massilised õitsengud alanud. Praegu õitsevad astilbed, roosid, valge kõrge liilia, madalad aasia liiliad, nelgid, käbihein, metsvits, ebajasmiinid, deutsiad, angervaks, enelad, kurerehad, punanupp, kuldkann, käokann, raudrohud, hostad ja ka mõned kukeharjad.
Tööde järg on sealmaal, et kõik vajalikud ümberistutused on tehtud ja kusagilt enam midagi ei kripelda, et see, teine või kolmas asi tuleb aias ära teha. Alati on neist pisiasjadest palju pakilisemat, mis hoolt vajab ning viimaks kasvab pisiasjadest mägi. Täna hommikul tõin leviisia kõrgpeenrast ära ja istutasin maakivide vahele turbaga vooderdet pessa eraldi selleks moodustatud privaatplatsile. Kaks aastat pole õitsenud. No misse olgu!
On palav. Härra Tibu (see põhjamaine mees, kellele kuumus kohe üldse ei meeldi) vedas ennast kustunud pilgul tuppa ja litsus oma vaevatud kere pappkastide ja seina vahele. Lootuses, et sinna ehk ei hakka päike kunagi paistma. Hakkab küll, Tibu, ainult et õhtupoole.:)
Tegelikult kogub ka pilvi. Mis pole üldse halb. Noh jaheduse mõttes, mis imelikul kombel hinda on läinud ja kastmise mõttes ka. Peale vihma pole vaja nädal aega midagi kasta.:)
Uurin iga hommik uusistutuste olukorda ja kiikan et kas kaheldava jeffersonia seemned on idanenud. Kõik uustulnukad läksid kasvama ja jeffersoniaga paistab samuti lootust olevat. Igatahes on külvikohas mingi väike roheline kribu, mida varem ei olnud. Pistokstega on lood kehvemad. Ainult üks mõistatusliku põõsa pistoks näitab elumärke. Tervelehise elulõnga omadest on rohkem elus. Millegipärast kimbutab pistoksakasti tänavu hallitusseen.