Kärbes

Jajaa, ma tean...aiablogi on tõeliselt huvitav lugeda ainult teistel samasugustel. Sellistel kelle aias laiutavad kevadest sügiseni punaste, roheliste valgekirjude ja kollaste lehtedega täiesti mõttetud...hmh..."jorjenid" (Mõned neist isegi ei õitse. Muide, mitte kunagi.), kes võivad omavahel kogemata kuskil kokku saades hakata rääkima keeles, millest normaalsed inimesed enam üldse aru ei saa (mingitest deploidsetest blabla-liiliatest, taralõngadest, heutserate ja hostade värvumisest jne). Nad naeratavad üksteisele äratundvalt kui kuulevad selliseid imelikke sõnu nagu epimeedium, häkveetia pisiputk, vastaklehine kivikress, kaheldav dzeffersoonia, rossi mukdeenia, ning kelle silmades süttib liiliakukke nähes kiskjalik tuli. Need on need, jah...:)
Aga teised ütlevad, et nii igavad jutud, muudkui jorjenid ja seepi üldse ei ole.
Kohe tuleb seepi:).
Ma vihkan teda. Kõigest südamest ja kirglikult. Ta tuli meie ellu umbes kolm päeva tagasi, elab nüüd siin ja rikub kõik ära. Akna peal sääski passiva naiivse koduämbliku võrgust rabeles ta välja nagu metssiga, lendab pommitajat meenutava agressiivse jorinaga toas ringi ja ronib söögilauale. Tegemist on ebatavaliselt suure vastiku porikärbsega, kes pole just kõige lollim ja on väledam kui mina. Igatahes pole ma teda ei kätte saanud ega ka õue suutnud peletada. Kui teised juba magavad, pobiseb ta õhtuti veel kaua aknal ja teeb häälekaid sööste üle toa. Justnagu näeks pimedas. Ok, loodus jne ja üldiselt, ma armastan loomi, aga mitte selliseid, kellel on lont ja tiivad.
Kui jaht tulemusi ei anna, siis kuskil majas peab olema eelmisest suvest jäänud üks rull kärbsepaberit...hrgh-lõrr...