Pole mingit vastuolu kui natuke kavalust kasutada. Alles hiljuti küsis üks kassita aiapidaja, et kuidas sa ometi saad, sul on tervelt KAKS kassi! Nad rüüstavad ju kõik ära! Misasja!?:)
Ma ei teagi nüüd, kas oleneb kahju suurus aias kulgevate kasside iseloomust või on see rüüstamise jutt ka üks kenadest müütidest.
Kass, isegi see kõige paksem, kõige pikema sabaga ja kõige raskema jalaastumisega läheb läbi liiliate nii, et isegi kelluke ei värahta. Eks ole minulgi olnud neid hetki, kus hoian hinge kinni, et kuhu sa, tõbras...eriti kui on kevadepoole suve iiriste õrnad õievarred sirutumas, aga kassid kulgevad neist mööda nagu veetantsijad.
Pojengi all muidugi magatakse, aga see ei tee ju sellele suurele lillele midagi.
Üks asi on, mida tasuks teada. Kui aias on uudismaa ja te olete sinna kohevasse mulda midagi madalat (kukeharjad, kivirikud, mägisibulad, väikesed taimed, sigisibulad jms) istutanud või maha pannud, siis tuleks taimede kaitseks asetada nende vahele kivid. Peopesa mõõtu lubjakivitükkidest või rusikasuurustest munakatest piisab. Et sinna oleks ebamugav kraapima minna. Ja iga päev kasta. Kuiv kohev muld on kassile tõeline BLING! Ehk siis lukspeldik. Seda võimalust ei jäta isegi teisepere kassid kasutamata. Aga kui on kivid ja kastetud, siis sinna kivide vahele porisse müttama ei tule keegi. Äraproovtud nipp. Ja ka taimele kasulik kui iga päev kastetakse.:)
Kirjanduses on mainitud kasside nilbet huvi naistenõgese vastu. Et meelitab lausa võõraid loomi aeda. Kuidas võtta...Mussini naistenõges jätab meie omad külmaks, kuid vanas puhmikus käidi vanasti küll aelemas. Nüüd jätan kasvama vaid nooremad taimed. Need ei ole mäugamitele nii atraktiivsed kui vana taim.
Kuri on karjas siis kui peres on kassipoeg. Siis kannatavad iirised, liiliad ja muu õrnem mudru küll. Õnneks mul eelmine suvi polnud neid veel nii palju ja nii imelisi.:)
Kassipoeg võib püstiseid õievarsi lihtsalt igavusest retsida.
Keelamine ja täpne sussivise on osa loomulikust kasvatusest. Kass on taktitundeline loom ja saab kenasti aru mida teha ei maksa.
Juulis hakkab õitsema aedvaak ja pärast seda hambuline kobarpea. Mõlemad on paksult liblikaid täis. Nende juures oli mullikaohtu Härra Tibul küll palju kargamist ja mõlemad lilled nägid pärast välja nagu oleks sõjas olnud. Andsin nad järgmisel kevadel sõbrale ära. Pole meil vaja niipalju neid kiusatusi ja ruumi võtsid need lilled ka mehemoodi.
Ainus, mis mõjub kasside jaoks fataalse ligitõmbejõuga on aktiniidia. Käivad omad ja tulevad võõrad. Kui aktiniidial kevadel lehti veel peal ei ole, siis on taime ümber paljude väikeste käppade poolt tallatud selgelt nähtav "himuring".
Panin juurekaela ümber kaitseks tüki aiavõrku. Mujalt ta haavatav ei ole. Käidagu ja aeletagu, mul savi. :)
Kevadel maitsevad kassidele kõrrelised. Nad käivad neid peenras korrapäraselt näsimas. Kastik ja roog-sinihelmikas süüakse 20 cm kõrguseks. Alguses ajas see mind tõsiselt närvi, aga kui taipasin, et juulis jätavad nad järgi, sest see pole enam nii pehme ja maitsev, siis rahunesin maha.
Hoolimata igakevadisest pügamisest sirutab roog-sinihelmikas iga suve lõpuks oma gigantsed õiepähikud üle õue laiali ja ka kastikul pole häda midagi.
Hoopis teine ooper on peatükk "koer versus aed".:)
Friday, July 29, 2011
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment