Meie koer on segavereline alfaisane (50kg), kes teeb korra ainult "Lõrrrh!" kui palli taga ajades peaga vastu järelkäru nurka kõmatab. See näide oli tema valutundlikkuse iseloomustamiseks. Nõnda, et kasvatuse eesmärgil vitsaga vehkida pole erilist mõtet kui ta midagi välja kraabib, täis laseb või murusse mõne uue augu kaevab. Meie pika kooselu jooksul olen selgeks saanud, et kui tahta, et tema territooriumil asuv haljastus loomse terrori eest kaitstud oleks, siis tuleb taim eraldada piirdega ning piire peab olema täiesti ühemõtteline (vähemalt 1 m kõrge) ja puust, traadist või kivist. Ja olgem ausad, et muru tekitamisega (külvamine, rullimine jne) pole ka mõtet. Las seal kasvab mingi loomulik kooslus, mida vajaduse korral ka pügada saab ja asi vask. Siis pole eriline probleem mõni värskelt kaevatud auk kinni ajada ja sinna paelatakas peale visata, et uuesti ei kaevataks jne. Vahel teeb ta seda palavusest, et maa jahedust paremini ära saaks kasutada (pärast lesib omakaevatud augus ja on õnnelik), vahel kuuleb möödaminevat mutti. Niisuke loom siis.
Tean, et on olemas malbeid retriiverkoeri, kes on kolm päeva solvunud kui neid mingil põhjusel karistuseks turjast õrnalt sakutatakse, kes ei kraabi auke ega midagi ja keda võib vabalt jorjenikollektsiooni vahele jalutama lasta, aga meie oma nende hulka ei kuulu.
Koera territoorumil on taimi küll, aga need on kas okkalised (astelpaju), okkalised ja kivist kasti istutatud (kurdlehine kibuvits) või kindlalt võrkaia taga (püsikud ja ilupõõsad). Madalamaid põõsaid saaks istutada ka nii, et suuremate maakivide varju või kasutada istutusmaa piiramiseks elektrikarjust, aga me pole viitsinud. On nigu on. Praegu on igatahes tasakaal paigas ja koerale tema jooksuruum kah alles jäänud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment