Mesipuu kollaste "retriivermesilastega" (metsikult leebed ja rahulikud) koduaias elab oma elu ja toodab mett. Taimevalik siinkandis ja metsamaal, kus elab põhimesila, on ikka väga erinev, sest ühel ajal võetud mee maitse on totaalselt teine.
Vahepeal tõusis pika kuumaga õhuniiskus nii suureks, et kohe kuidagi enam ei saanud ja esmaspäeval tuli pauguga vihma. Loomulikult pangega nagu viimasel ajal ikka kombeks ja sadas veel teisipäeva hommikulgi. Õhus heljus paksu niiskuseleitset ja iga pooriga oli tunda, et on NIISKE. Mesilastel on terve poolmagasin kaanetamata mett tarus. Kaanetamata, sest see pole veel valmis. Vee sisaldus nektaris on liiga suur ja seda tuleb veel palju kordi töödelda (nokka tõmmata, ensüümidega rikastada ja teise kärjekannu lasta, tuulutada)kuni võib kinni kaanetada. Tarumesilased rügavad ööd ja päevad meetsehhis. Kuna meel on omadus õhust imada endasse niiskust, siis sulgesid mesilased sellel udusel ja niiskel hommikul taruava. Iseendiga loomulikult. Sisse-välja pääses ainult üle teiste pugedes, aga niiskust sisse ei lastud. Ja nõnda siis oligi tarusuu paksult mesilastega kaetud ja neid rippus üksteise külge klammerdunud mesilaskardinana veel üle lennulaua ääregi. Kardin ei olnud pikk, kuid piisavalt, et tasakesi tuules õõtsuda.
No comments:
Post a Comment