Iirised

Lillejuurikate ja -sibulate aretamine, kasvatamine ning oma pesa ümber istutamine on inimese leiutatud. See on üks rafineeritumaid ilu nautimise viise...hmh...ja ka üsna töömahukas. Sest niisama st "lambist" ei juhtu mittekui midagi. Enne tuleb need juurikad, risoomid, mugulad, sibulad(narmastega või ilma)maha panna ja hoolsalt kasta. Sealjuures tuleb jälgida, et mingid teod, satikad või vesirott neid nahka ei pane (on ka teisi, kes ilu hinnata oskavad)ja oodata. Ootama peab kaua. Enamiku taimede puhul pole palju vaja - kõigest see üks aastake, kuid pistoksapojukeste ja teistega läheb kauem. Ja ikka see lõputu hool sinna juurde.
Ja siis kui tuleb suvi, saab aednik nautida ilu. Et kogu see rabelemine ainult selle tühipalja ilu pärast või? No paistab jah.:)
Igatahes ma olen siiamaani täiesti megahäppi, sest eile tuli taimevahetuse käigus aeda juurde 16 iirisesorti. 16 risoomi, millesse on kätketud pastellsinised, purpursed, kreemjad, hallid, seepiakollased, roosad, öömustad ja meelespeasinised õied! (virtuaalsed ovatsioonid:)
Mis ja kuidas, seda näeb alles järgmise aasta juunis ja sedagi vaid umbes kolmandikul sortidest. Neil mis ikka vitaalsemad. Sordiiirised on aeglase kasvuga ja mõni neist võib isegi kasvukoha ära põlata. Oeh, aga kõik need nimed on põnevad: Desdemona, Gold Saule, Sepia Gold, Kent Pride, Sandia, Dark Mood, 50 aastat Komsomoli (kusjuures see on imeilus roosarüüziline iiris), Blue Shimmer, Tuman (vene keeles siis udu), Maoori King, Cardinal, Port Wine, Caliente, Lady Ilse ja kaks nimetut kaunidust veel lisaks.
Asja käigus tuli ümber tõsta mõned suured põõsad (mis nagunii tulid ümber tõsta) ja veidi nihutada ka mõnda muud taime. Ilma poolest oli ka eile armuline - terve päev hoidis päikse pilve taga.:)