Kade kass ja ümberistutused

Täna hommikul vupsas rõduuksest sisse põlevasilmne Härra Tibu, kellel midagi karvast hammaste vahel. Tigeda jõrinaga otsis ta kohta kus oma "praad" nahka panna ja kus saaks sellega võibolla isegi natuke rahus mängida. Jõrin oli vali ja kade. Hmh...et kui mõtlema hakata, ega siis polegi nähtud teistsugust saagiga kassi. Ikka küüned oma poole.:) Mitte ei mõista mis seisundis loovutatakse naeratades siis need hiired, mis pererahva jaoks verandaukse taha ritta laotakse? Äkki peale kolmanda allakugistamist või (arvestades Härra Tibu head isu)?
Kolmandat päeva vihm. Üleeile tuli pangega, eile päeval valati Sakusse veehoidla tühjaks, täna on maailmal ühtlane tihepesu eilsest saadik. Kusjuures endiselt on lämbe ja soe. Mõõdukusega ei ole siin midagi pistmist.
Öösel avanenud `Skin Walker` meenutab ihuvärvi lilleõnnetust ja on nii kole, et praegu teda kellelegi näidata küll ei julgeks. "Jälle mingi sinu aare, jah?" Muig, kujutan juba ette...:)
Kollane liilia lõhnab vapralt läbi vihma verandani. Kohv on kuum. Kuulan vihma ladinat ja imetlen vaadet. Tegelikult poris ulpivaid taimi, aga ehk see vihmaasi ka lõpuks tagasi tõmbab. Tõstsin eile aia ümber. Oli selline moment kus võis juba iiriseid ja astilbesid liigutada. Samas, kui vihmaga pehmeks läinud mullast liiliaid välja võtta ja teise kohta panna, siis nad ei märkagi. Koristasin valge iirise madalate lillede peenrast, tõstsin kaks niiskes peenras seni õitetult põrnitsevat väärisiirist kuivemasse mulda ja panin helmikpöörised kokku. Suur peenar ei ole enam ladu ning kõlbab täitsa vaadata....hmh...kui likvideerida veel tühik jugapuu kõrval.
Korjasin enamuse liiliaid maja otsapeenrasse, kus on selle lille jaoks ideaaltingimused.
Tõstsin murulaugu paraadpeenrast välja ja asendasin `Stella de Oro`ga. Sidrunkollase päevaliilia viisin värava kõrvale ja uputasin kõdusõnnikusse. Lõppude lõpuks on ta ju ilus lill, aga selle aasta viis õit oli küll vilets aaavutus. Mis tõestas, et ta ei armasta jugapuid ja varju. Isegi poolvarju mitte.