Gladioolide ja liiliatega on see õieootamise wärk tunduvalt lihtsam. Paned sibula maha, ootad kolm kuud ja liiliatega natuke kauem ning näedki õit. Säästukast kevadel (10 sibulat 1 euro) ostetud punane gladiool osutus tõeliseks aardeks. Kuidas võib ühes väikeses krimpsus sibulas midagi nii ilusat peidus olla!
Õis on mingit eriti võluvat tooni sügavpunane, meenutab siidisametit ja sädeleb pealispinna all pisut kuldselt. Õiekarika põhjale on kukkunud valget (ei labast kollast, ega mõlegenüüdometioranzi! vaid ülevat valget) õietolmu, mis paneb i-le täpi. Looduse disainiime.
Samavõrra kui äsjapuhkenud gladiool rõõmustas, siis eile esimest korda avanenud päevaliiliatega oli tõeline tüng. Nendega on pisut keerulisem, sest sain nad mitteõitsevatena ja suhteliselt poolsurnutena ning esimese õieni kulus kolm aastat aega. Nüüd selgus, et polegi midagi värvilist vaid kaks suurimat neist on ruuge päevaliilia ruugeõielised mutandid, kus õis üritab veidi topelt olla, aga ei ole ka. Teadagi, millega see lõpeb kui kaks lohmakat pettumust laiutavad ruumikitsikuses virelevas eliitpeenras, kus on parim muld koos parima päikseasendiga.:)
Eile oli aedade külastamine ja peale Randvere läksime veel ka Tallinna Botaanikaaeda.
Liiliate näitus andis mulle paar vajalikku nime ja mõistmise, et liilia muutub maastikul mõjuvaks alles alates kolmest - kuni viiest õievarrest. Ja ka seda et liiliatest värvilaikude moodustamine on lukswärk. Kui neid kasvab, on tore, aga ma pigem selline ühe õie imetleja. Liiga palju, liiga suured, liiga kirevad jne ei ole minu jaoks.
Eilse taimevahetuse käigus avastasin Randvere aias huvitava taime, kelle nime keegi ei teadnud. See meenutas veidi hiigellehtedega madarat ja lõhnas üleni meeldivalt. Õisi polnud. Roheline lehtne pussakas. Hakkasin netist jälgi ajama ja jõudsin lõhnava madarani ehk lõhnava varjulilleni (galium odoratum). Väga põnev nähtus.
Botaanikaaiast ostsin kaks liiliasibulat (1 euro tükk). Mõlemad tumepunased. Õisi näeb umbes aasta pärast.:)
No comments:
Post a Comment