See sõna on tegelikult kogu aeg olemas olnud, kuid humoorikaid üllatusi hakkas tulema umbes üheksakümnendatel kui meil ringlesid esimesed odavmüügikataloogid, mis pakkusid Hiina iselagunevat kaupa või kõva nime all (Ives Rocher, Avon)lihtsat kosmeetikat. Katalooge topiti postkasti ja need kubisesid sõnast "eksklusiivne". Selle sõnaga käidi lausa lubamatult kergemeelselt ringi. Pakuti "eksklusiivseid sünteetilisi voodikatteid, eksklusiivseid kunstnahast rihmikuid, eksklusiivset naiste käekotti" (mis oli väikestest nahatükkidest kokku õmmeldud ja haises kohutavalt mingi keemia järele millega hiinlased tavaliselt nahka töötlevad). Oli eksklusiivsed lõhnaveed, milliseid võib soovi korral hulganisti nuusutama minna Selveri odavkosmeetika riiuli juurde ja mida pakub regulaarselt töö juures käiv kaubareisija, kes müüb ka vene päritoluga peavalutablette ja kimaroiküünlaid.
Jumala eksklusiivne, eksole.
Veel üks näide: Kui sõita Keskturule, siis on Bussijaama kandis juba kaua aega müüa üks kahe-kolmekordne puumaja, mis kunagi vanal eesti ajal vabrikutööliste jaoks ehitatud. Tegelikult on see lobudik, mitte maja. Tühjad aknad, katus keskelt kööku vajunud nagu lehma selg, välisfassaad ligi sajandi jagu ilmastikust retsitud (hall aluspuit, kooruvad koln-neli värvikihti) ja üle selle kohutava lobudiku laiutab suur loosung: "Müüa eksklusiivne krunt". Oleks, et Kadriorus, aga kõrval on elava liiklusega tänav, bussijaam ja selle lagunenud maja omanik arvab tõemeeli, et see on eksklusiivne!
Eile tuli telekast ühe vabastatud jalgratturiga "Eksklusiivne intervjuu". No ei suuda ma seda sõna enam tõsiselt võtta.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment