Ta tuli minu juurde talvel. Kinkijad olid natuke kohevil, et ei tea...noh, et õisi pole peal jne. No, mis jutt, et õisi pole peal, küll nad tulevad kui aeg on, see on kõige vingem orhidee, mis mul üldse kunagi olnud on.:)
Ja nii ongi. Nüüd õitseb. Kaks muinasjutulist õiekrooni. Ja lõhnab. Lõhn on selline delikaatselt tuntav, määratlemata, troopilise lille lõhn ja võiks edukalt asendada mõnd peent prantsuse parfüümi. Lõhnaga on veel selline asi, et päeval voogab lille lähedal soe lõhnalaine, kuid õhtul see lakkab. Hommikul vara ka veel ei ole. Lõhna antakse kellast kellani. Lõhn on kellegi eemalt ligi meelitamiseks, kellegi, kes kondab ringi just päeval. Kui lood nii, siis ta ootab mesilasi, koolibrisid, pikanokalisi ämblikke, orhideeliblikaid või ma ei tea kes neid kuninglikke lilli nende kodumaal ka iganes tolmeldab. Hmh...äkki peaks teda kuidagi ise aitama? Mul poleks midagi näiteks kahe sellise uhke orhidee vastu (ta ei sigi ju ometi niisuguse hasardiga nagu võilill).:)
Ludiisiale panin tavalise mulla, sest paistab, et orhideemullast ta vaimustuses ei ole.
Ja kuuking õitseb nagu jaksab. See teeb rõõmu, sest siis kui ma ta sain, olin üsna kimbatuses. No mis orhideekasvataja mina olen, unustan kasta ja ongi kogu orhidee. Tegelikult on neil mingi võlu. Isegi kui õisi peal ei ole, ikka lähed ja vaatad kuidas lehekestel läheb ja kas alusnõu kivid on veest välja kuivanud. Eriti just talvel kui värve vähe. Siis omandab ka leheroheline erilise väärtuse. Ikkagi elus asi.:)
No comments:
Post a Comment