Esimene öökülm

Väga soe sügis. Täna hommikul oli esimene märkimisväärne öökülm, mida meie kraadiklaas fikseerinud. Miinus 1,5.
Eks näis, kelle võtab, kelle jätab.
Madalad astrid on täies õieehtes ja see on omamoodi haruldane elamus, sest nad ei ole ligi kaks aastat õitsenud. Kõige ilusam on topeltõieline elektrisinine `Lady in Blue` ja ega teisedki dekoratiivsuselt alla jää. Mingi kala on selle lille õievärviga, mida mul ei õnnestu mitte kuidagi fotokasse püüda. Erk kordumatu elektrilillasinine, mida fotokas keeldub uskumast (ei ole olemas!) ja annab lihtsa lilla. Tänan, aga see pole ju see.
Haruldane on ka tõik, et haruline lursslill on jõudnud ära õitseda. Täitsa lõpuni. Peaksin uurima, äkki jõudsid isegi mõned seemned valmida. Varasemad sügised on on olnud karmimad.
Hosta `Lady Isobel Barnett` lehed on endiselt rohelised ja läikivad, kuid paar alumist lehte näitavad kolletumise algust. Peale jaheduse ja vihmade eksisteerib vist ka bioloogiline kell, mis ütleb, et meil oli siin kena küll, aga varsti on aeg suled maha lasta.
Topeltõieline anemoon on teinud õienupu ja kõik mis aias vähegi värvuda saab, on värvunud. Hoolimata tühjadest mulkudest ja segadusest on omamoodi isegi praegu ilus.
Ja hommikud on toredad.:)
Lähen rõdule ja hõikan. Kohe kostab väikeste käppade padinat ja kohale kappab Härra Tibu, rõõmust pulbitsev nagu hele hommik ise.
Lasen ta sisse ja saan otse madalstardist õlule nurruva pehme krae, mis ümber kaela liibub ja üritab mind kukil võimeldes köögi poole juhtida, eriti sinna külmkapi suunas.:)
Läheme, võtame konservi, krae haagib ennast lahti ja siirdub tankima. Rituaali lõpp. Päev on alanud.

X - files

Ärkasin öösel mitu korda tundest nagu püüaks keegi minuga telepaatilisel teel suhelda. Aga kui silmad lahti lõin, oli "kõik juba ära olnud" - majakas oli vait jäänud, seda heli (millist? võta kinni, millist:) enam ei kostnud ja tuba oli täiesti vaikne. Ja nii mitu korda. Peale korduvat ärkamist eimillegi peale vormus unenäosegadikes lõpuks niisugune pilt, et meie ruumides on keegi lõksus ja püüab minuga kohmakalt kontakti saavutada, kuid "levi ei ole". Haha.
Ärkasin hommikusse mäletades katkendlikke jaburaid hetki unenäovestlusest kellegi vaimlise olevusega, kes elab klaveri kõlakastis ja kes avaldas mulle saladuse, et muu metall läheb temast läbi, aga pronksiga saab ta ikka korralikult piki pead kui andmiseks läheb. "Sellepärast pedaalid ei töötagi," sosistas ta mulle õõnsal häälel kõrva. Külma hingusega pooleks. Aaaaaaa!
Nojah. Kõik asjad on enamasti kenasti äraseletatavad. Nii ka seekord. Kui me klaverist pilti tegime, jäid fotole pilli taustal peale paar ümmargust laiku. Keegi seda ära tõestanud ei ole, aga teadagi milleks neid laike peetakse. Kui see nüüd ikka ei olnud optiline miasm, siis on ta seni väga kenasti klaveriga sümbioosis ja mingeid anomaaliaid ma täheldanud ei ole. Seni.
Hommikul selgus siiski, et klaver ei olnud milleski süüdi.
Hommikul tuli voodi alt välja ööloom Proua Muri, "keda öösel üldse toas ei olnud" ja seadis sammud köögi poole.
Tere, mu malbe ja taktitundeline unehäire! Nüüd meenus ka see, et olin läbi une isegi ühte väikest vaikset näud kuulnud. (Mis näu, eksole, kui kassid on õues?)
Nojaa, maadamil hakkas üksinda igav, oli vaja toas ringi hiilida ja asju tõsta, mille peale minu poolunes aju reageeris, sebima kukkus ja unenägudes ühe lollaka lahenduse teise järel välja pakkus. Võtke endale kass ja vähe sellest, et päevad, ka teie ööd on edaspidi väga huvitavad.:)

Sügis

Öökülm ei ole ikka veel küüsi rohelusse löönud. Tõepoolest soe sügis.
Tänav on endiselt üles kaevatud ja objektile tööle minnes tuleb rehade, kivide ja taimedega alguses balanseerida libedal maasäärel sügava kanjoni kohal ja siis muljuda ennast läbi vana sireli, et jõuda viimaks tänava lõpus seisva autoni, sest muid variante lihtsalt ei ole. Suhtun nagu musta huumorisse ja mida muud targemat ikka.
No kuidas ei ole huumor kui eile selgus, et klaver on tõepoolest omanikku vahetanud.:)
Oli megasuur rõõm, aga oli ka mõlemapoolne kerge kimbatus, et kuidas me saaksime selle neile ulatada ja kuidas nad selle võiksid autoni viia? Ehk siis mööda millist olematut teed pidi? Nüüd lükkus operatsioon ühe mõistliku nädala võrra edasi, ehk teetegijad liiguvad selle ajaga natukenegi meie poole ja väravani saab ka autoga ligi.
Päevad muutuvad lühemaks. Kell on kaheksa hommikul, kuid õues alles hahetab.
Kraadiklaas näitab 4,5 plussi.

Liiv, muld, kivid.

Viimaks on põhikarkass ometigi lõpuni paigas ja midagi enam leiutada pole vaja. Eile oli objektil täielik põkkmoment. Mida teha edasi kui olemasolev reaalsus pole muudetav, kuid plaani järgi peaks seda siiski muutma? Kaks pead on ikka kaks pead ja kui ühel mõte kriginal ummikusse jookseb, siis leiab teine ikka lahenduse. :)
Õhtul peale tööd oli tore tõdemus taimepoodi külastades: Mitte keegi ei pilguta silmagi kui sa vajud sinna sisse suhteliselt mudasena ja männiokkad juustes.:):):)
Hilissügis on hea aeg mõne kallima juurika muretsemiseks, sest allahindlused on isegi suurtes müügikettides täiesti sümpaatsed.
Ostsin võileiva hinnaga värd-kukeharja `Stardust` ja pisipöörise `Golden Zebra`.
Täna hommikul oli esimene öökülm. Kraadiklaas näitas miinus 0,5. Maapinnal võis rohkemgi olla. Eks see ole õhtul näha, kas ikka veel õitsev lillhernes laseb suled maha või ei lase.

Kui kass on märg, siis öösel sadas

Ilm on olnud sel nädalal tõesti armuline. Kui sajabki, siis pigem öösel. Suur kalmistukompleks hakkab valmis saama. Pooled taimed (pisipõõris `Burnished Bronze`, väikesed igihalid `Alba`ja `Illumination` ning leinajalakas on istutatud, enamus suuri kive ka juba paigas. Täna jääb panna üks pikk kiviäär ja kaks istutusala piiret. Siis jääb veel neli piiret, muld, teine pool istutamist, teeplaadid paika ja valma.:)Samas muutub elu iga päevaga keerulisemaks, sest meie tänav on nüüd juba täies pikkuses üles kaevatud ning tee kodu ja muu maailma vahel kulgeb piki kanjoni kitsaid mudaseid ääri hiilides. Eile käis klaveriostja, kuulsin ise oma kõrvaga kuidas käis vali BLING! kohe kui ta klaverit ja selle nikerdusi silmas. Jah, me tahame seda, aga kuidas seda auto peale toimetada? Ausalt, mina tõesti ei tea.:):):)
Kus te, nagu palun, enne olite, kui me pikki aastaid klaverilt tolmu pühkisime ja igasuguseid jumalaid anusime, et nad meid sellest pooletonnisest puu- ja metallikompleksist vabastaksid? Te tulete esimesel päeval peale seda kui tee on meie maja eest üles kaevatud. Haha. Kas elu pole huumor?:)
Ühesõnaga, klaveri omanik vahetub tõenäoliselt lähipäevil, aga ausammas muusikale seisab ikka endiselt meie sauna ukse taga edasi.:):):)

Pole halba ilma heata...

Talv läheneb nagu rong. Jõuaks vähemalt taimedki objektil selle nädala jooksul maha istutada. Ja nagu kiuste on kuhjunud just sellele nädalale igasugu käimisi ja tegemisi.
Samas on kõik jälle ka vajalikud asjad. Täna oli töökohaga tutvumine ja selgus, et see asub küll linnas, kuid sinna on väga hea ligipääs autoga, selline mis on ka minusuguse jaoks sõidetav.
Märkimisväärset öökülma ei ole aias veel olnud, kuid Himaalaja jalglehe on küll mingi juhuslikult mööduv külmking ära kustutanud.
Poolest päevast ka täna päike ja varjus pluss 8.

Päikseline päev

Aga imesid ikka juhtub...:)
Enne talvesüngusi kulub midagi nii pillavat tõepoolest ära. Selline uskumatu päev täis pilvitut taevast ja päikesekulda! Päev kus tahaks teha midagi suurt ja ilusat...laotasin voodile veel pooleli oleva päevateki. See oli tõepoolest ilus ning kustutas selle esimese ilunälja ära. Piisavalt suur oli ka. :)
Siis läksin värvisin kummuti ülemise osa teist korda üle, sai veel parem tunne. Vahepeal olid kassid tuppa imbunud ja avastasid päevateki. "Ah, käib kah," arvas Muri ja läks kööki krõbinaid sööma. "Mmminumohäär!" viiksatas Härra Tibu rammetult ja viskus villase rüppe, unustades selleks päevaks üldse kõik söögi ja meelelahutused. "Nii, sinuga on siis kõik selge," ütlesin ma talle e häälega ja hakkasin tööasju kokku panema. Terve pikk päev oli veel ees. Päikseline.:)


Käpad sõtkumas kordamööda unetainast, ikka parem ja vasak, parem ja...


Mustvalgekirju