X - files

Ärkasin öösel mitu korda tundest nagu püüaks keegi minuga telepaatilisel teel suhelda. Aga kui silmad lahti lõin, oli "kõik juba ära olnud" - majakas oli vait jäänud, seda heli (millist? võta kinni, millist:) enam ei kostnud ja tuba oli täiesti vaikne. Ja nii mitu korda. Peale korduvat ärkamist eimillegi peale vormus unenäosegadikes lõpuks niisugune pilt, et meie ruumides on keegi lõksus ja püüab minuga kohmakalt kontakti saavutada, kuid "levi ei ole". Haha.
Ärkasin hommikusse mäletades katkendlikke jaburaid hetki unenäovestlusest kellegi vaimlise olevusega, kes elab klaveri kõlakastis ja kes avaldas mulle saladuse, et muu metall läheb temast läbi, aga pronksiga saab ta ikka korralikult piki pead kui andmiseks läheb. "Sellepärast pedaalid ei töötagi," sosistas ta mulle õõnsal häälel kõrva. Külma hingusega pooleks. Aaaaaaa!
Nojah. Kõik asjad on enamasti kenasti äraseletatavad. Nii ka seekord. Kui me klaverist pilti tegime, jäid fotole pilli taustal peale paar ümmargust laiku. Keegi seda ära tõestanud ei ole, aga teadagi milleks neid laike peetakse. Kui see nüüd ikka ei olnud optiline miasm, siis on ta seni väga kenasti klaveriga sümbioosis ja mingeid anomaaliaid ma täheldanud ei ole. Seni.
Hommikul selgus siiski, et klaver ei olnud milleski süüdi.
Hommikul tuli voodi alt välja ööloom Proua Muri, "keda öösel üldse toas ei olnud" ja seadis sammud köögi poole.
Tere, mu malbe ja taktitundeline unehäire! Nüüd meenus ka see, et olin läbi une isegi ühte väikest vaikset näud kuulnud. (Mis näu, eksole, kui kassid on õues?)
Nojaa, maadamil hakkas üksinda igav, oli vaja toas ringi hiilida ja asju tõsta, mille peale minu poolunes aju reageeris, sebima kukkus ja unenägudes ühe lollaka lahenduse teise järel välja pakkus. Võtke endale kass ja vähe sellest, et päevad, ka teie ööd on edaspidi väga huvitavad.:)