Juured

Aiakoolis räägiti, et kui puud hästi väetada ja tal on toitu küll, siis moodustavad puu juured umbes tema võra laiuse juurestiku, kui sedagi. Kui puu kasvab kehval maal, siis sirutab ta juured toidu otsingutel juba pikemalt välja. Kuna oma tööde käigus on tulnud päris palju kaevata ja kamara all kohtuda igasuguste juurtega, siis kõige hämmastavam oli näha saarepuu juuri paarsada meetrit saaresalust eemal liivas vonklemas. Kuna nad polnud just kõige peenemad, siis võis kenasti ette kujutada kuidas enamus selle saare puidust ei asu mitte tüvena ja okstena vaid roomab maa all. Põhjuseks oli liiv. Liiv on selline naljakas keskkond, kus paljud taimed küll kasvavad, kuid juurestik toidu hankimiseks (ja mis seal salata, ka püsti seismiseks) kujuneb väga võimas.
Pealegi ei põlga liivas kasvama kohastunud taim ära ühtki võimalust toidu ammutamiseks.
Eile tühjendasin objekti taimekaste vanast mullast, et puistata see mikrobiootade vahele. Imestasin juba varem, et miks muld kastides nii märg, põhjas on ju ometi augud, kust üleliigne vesi saaks välja voolata. Aga võta näpust! Augud olid tihkelt juurt täis. Taimekastid paistsid olevat paar-kolm aastat vanad ja neid ei olnud selle aja jooksul ilmselt liigutatud. Vähe sellest, nad olid lausa maa külge kinni kasvanud. Kõigis kastides vonkles meetri jagu peeni männijuuri, mis olid põhjas oleva augu kaudu sisenenud ja toitusid Osmocoti teradest, mida lillepoodides ikka suvelillede potti tavatsetakse pista. Uskumatu kohastumus. Nagu oleks puu juurtel haistmine. Hehe. Istutad aeda männi. Aiamuld on küll veitsa vilets, aga arvad, et küll mänd hakkama saab. Saabki. Varsti avastad, et keegi on sirutanud vundamendi vahele pikad peened juured ja käib öösel ventilatsiooniava kaudu kassikausi kallal.:)