Ehk, et seda siis kui midagi ei saja parajasti.:)
Madalad astrid on õisi täis, kukeharjad tshillivad täiega ja lursslill ulatub oma kreemvalgete kaunidustega kõrgele-kõrgele üle aiamaastike õõtsuma.
Üürike iluhetk on sellel aastal ka äädikapuule osaks saanud - veidi punakaid toone lehestikus enne lõplikku sulgimist. Mina ei tea, kas kauni sügisvärvuse saavutamine kaasneb äädikapuudel tõepoolest mingitlaadi küpsuse saabumisega? Sest varem (nooremana) pole meie puuke kunagi sügiseti värviline olnud. Tavaliselt laseb ta peale esimest öökülma lehed ühekorraga maha (mürts!) ja kogu selle suve muinasjutt või millest me üldse räägime.
Sel aastal võib verandatrepilt imetleda ruskeid, oranze ja peaaegu leekivaid pooltoone.
Muidugi kuniks...aga eks see aiawärk olegi selline - mitte midagi raudselt jäädavat ei ole aias olemas. On üürikesed hetked ilu, mis kustuvad ja annavad ruumi järgmistele.
Hoolimata kalendrikuupäevale keeb mesipuudes elu edasi. Äsjasündinud noored parvlevad päiksepaistelisel päeval taru ümber ja seadistavad gepse, lävelauale maandub õietolmust kollaste pükstega eriti virku töölisi ja õhujahedus (pluss 16) ei paista mummidele üldse korda minevat.
Ilmad on nagu vene rulett: esmaspäeval laussadu, teisipäeval päike, kolmapäeva öösel padukas, päeval päiksene, täna täispilvitus, homme tontsedateab...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment