Oktoobri keskpaik

Viljandimaal kasvas vanaisa toa põllupoolse akna all suur puhmik metsikuid astreid, mida kutsuti oktoobrililledeks. Neil olid väikesed kuldsed südamikud ja lillad õied.
Mulle meeldis neid külma tuule käest tuppa vaasi tuua kus nad suve järgi lõhnama hakkasid.
Ka praegu on sügisastrite aeg. Meie aias on praegu kõik madalad astrid, kuid kui olin eile ühele kaunile astrile `Purple Dom`otsa vaadanud, siis näis, et see sort peaks ka järgmine kevad kuskile veel ära mahtuma.
Ja ongi kõik. Kogu vegetatsiooniperiood. Sest kohe-kohe saabuvad külmad, lumi ja aednik jääb talveunne järgmist kevadet ootama. Järgmine kevad toob kaasa loomulikult uustulnukaid ja ümberistutusi, sest kuidas ilma nendeta.:)
Röögatuid unistusi eriti pole. Järgmine aasta lisandub ehk mõni toredat värvi astilbe, kaunis kukehari `Iceberg`, sinine karpaadi kellukas ja mõned sügisastrid. Mõned sordid lähevad uude kodusse. Mugulaskleepjase õied tahaks ära näha. Sel suvel oli ta enam kui vilets.
Liiliaunistused, iiriseunistused on küllaga täitunud. Nüüd jääb vaid kohalolijaid poputada ja õisi oodata.
Jugapuu kolib peenra keskelt natuke tahapoole, et tulevase õunapuu vari teda päikeste eest trööstiks. Ja väike õunapuu läheb aianurka hollandi jalaka asemele. Jalakas kolib verandale lähemale, et tema kurdseid laimirohelisi lehti oleks paremini näha.
Järgmine nädal on tormiline. Objekti lõpetamine ja töövestlused kahes kohas.
Vahepeal dresseerisin Härra Tibu endale kutsumise peale õlale hüppama. Üks asi on kraena õlul lesida, mida ta vahel niikuinii teeb, aga käsu peale ei ole seda kunagi juhtunud. Muig, kassi psüühika on koera omast ikka väga erinev. Ei, õpetada oli väga lihtne. Ta sai juba kolme harjutuse peale aru, mida temast tahetakse. Ainult, et nüüd hüppab ahne viiekilone hurmur igal võimalikul momendil mulle õlale, pähe või kuhu parajasti mahub, endal silm säramas "Ho-hoo ja kohe annab ta mulle küpsist!!!!:)"