Nüüd on need päevad mudane minevik kus kodutee oli vaid kitsas porine äär kanjoni serval. Tänava teiselt poolt saab juba isegi autoga maja juurde. Aga me pole ainukesed, kes siinkandis elavad ja kellel on kojusaamisega probleeme. Eile nägin megaasjalikku oravat, kes lippas, tõru hambus, pikalt kanjoni ja teetöömasinate kohal mööda elektrikaablit. Ikka postist postini ning siis harukaablit pidi põiktänavasse, et sealt kuuskedesse hüpata.
Üsna kindlal sammul läks, saba nagu lipp ja ei mingeid kõhklusi "ristmikul", paistis, et viimasel ajal ongi loomake harjunudki just seda teed kasutama.:)
Aed kolletub tasapisi, karvasel viirpuul on väga ilus punane sügisvärv ja kõrvikpriimulal juba pikemat aega üksainus helelilla õis.
Kuna teater eile õhtul lausa koju kätte tuli, siis oli väga tore vaheldus koos sõpradega õhtul minna kultuuri nautima. Tükk oli Rakvere teatri kohta küll pisut lahjavõitu, väljaarvatud paar head kildu, aga ega keegi siis hiromant ole, et osata retsensiooni põhjal eelnevalt ära arvata mis või kuidas. Ja halb ju ka ei olnud, sest rahvas ümberringi naeris mis kole. Vahepeal itsitasin küll hoopis seda kuidas keegi kuskil tagapool hullult naeris.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment