Imeilusad ilmad. Eile oli pilvitu helesinine taevas (nagu üleeilegi)ja päeval sooja 10-11 kraadi. Teel objektile võttis hinge kinni vaade enne Iru silda kus Pirita jõe kõrgel kaldal troonisid silmipimestavalt kollased kased. Eriti sügavkuldne oli see värv päikese käes. Kodus tshillivad madalad astrid täiega. Oktoobri lõpus pole meie aias kunagi nii palju õisi olnud. Eilne öökülm võttis siloks enamus hostasid ja valikuliselt veel siit ja sealt.
Objekt hakkab valmis saama. Oma metsikus korrektsuses on ta väga kütkestav. Eriti ilusad on käigurajad. Kas tõesti meie panime kõik selle kokku? Jee!!!:)
Üleeilne tonn mulda ja tonn liiva andsid veel eilegi tunda ning seepärast tundus kerele järjekordse saja taime istutamine lauspäikeses täiesti toreda vaheldusena.
Kodus on suhteliselt wonderworld, sest paak on kolmandat päeva täis ja paagimees üritab täna meid jälle päästma tulla (esimene katse luhtus). Ma nimetaksin selle kanjoniwärgi meie elu ära rikkumiseks eriti suures ulatuses.:)
No mis see muu olla saab? Autot hoiame tuttava värava taga, käru on sõbra hoovis, eile tuli taimekastid jaama juurde tassida, sest lähemale lihtsalt polnud võimalik autoga sõita. Nõusid pesta ei saa, pesu ka mitte, klaver nutab nurgas ja keegi ei tea kui kaua see traali-vaali kestab.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment