Alguses meenutab iga objekt vähem või rohkem mahajäetud sööti. Siis küntud kesa ja veel edasi küntud kesa suure kivihunniku kõrval. Selleks hetkeks on ära tehtud palju tööd, aga maastikupildis ei kajastu see veel mingil moel. Eile oli murdepunkt - tekkis esimene vihje millelelegi vaatesarnasele. Üks kolmandik kive sai ääristuseks maha pandud ja ära tulla oli juba päris hea. Ja mis peaasi - kogu selle aja ei sadanud.
Tagasiteel hakkas tibutama ja õhtul kallas juba korralikult. Hilissügisese maastikukujundaja oskuste hulka kuulub ka päeva parima (loe "kuiva")osa ärakasutamine. Reegel ise on äärmiselt lihtne: ära hiili kunagi enne vihma kodust välja, sest vastasel juhul saad sa märjaks ja poriseks.:)
Tegelikult on ilm nagu vene rulett ja oskustega pole siin miskit pistmist. Kas lihtsalt sajab või siis ei saja. Kord naasesime küll koju nagu vettinud porikäkid. Tollel päeval oli plaanis kamarat koorida. Mingi vihma pärast ju pooleli ka ei jäta. Ja hoolimata rasketest kividest ja porist ja pilvede taga varitsevast vihmast mulle see töö meeldib. Eritiväga siis kui vaate servake ka juba näha.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment