Vahel mõnel eriti külmal talvel on tore mohäärijuppidest sooje kirjusid asju kududa. Asja käigus on selgunud, et ka Härra Tibu armastab mohääri. Ei tea kas pehmuse pärast või on tal tõmme kashmiirkitsede karvalõhna vastu või mõnel muul ainult temale teadaoleval põhjusel. Nähes toamaastikus täiesti valveta jäetud karvavilla hunnikut kudumi või lõngakerade näol, tuleb Härra Tibule pähe niisugune teatav ilme, mis võiks tähendada hellal bassil öelduna midagi sellist, et hehekurrmurr siin sa mul siis oledki!
Ülimalt hedonistlikuks toiminguks võib nimetada ka selle kuidas ta mohääri sisse endale magamisaset hakkab rutjuma. Ikka nurruga pooleks ja endal niisugune nirvaana nägu ees.
Üldiselt kui õigel ajal jaole ei saa, siis on tulemuseks väljatõmmatud vardad, "tapetud" kerad ja palju sassis lõnga, sest käpalist tegevust jagub neis hunnikuis tükiks ajaks.
Suvel ma ei koo ja selleks ajaks kolivad villased wärgid kappi ära. Täna avastasin, et sel ajal kui mina pusa otsisin, oli Härra Tibu ka garderoobi hiilinud ja kogemata oma vana armastuse üles leidnud. Vaata kassi!:) Klammerdus lõngakoti ümber nagu puuk ja üritas seda riiulilt maha ajada, et siis rahus põrandal edasi sorida. Äkki peaks talle mingi mohäärise mängulooma tegema või miskit?
Muidu ikka vihmane. Hommikupoole pluss 13 ja vahelduv pilvitus, pärastlõunal sadu, õhtul udusse uppunud kuu.
Niisugune halbade unenägude kuu - pärlmutterjas vormitu laik pimedas niiskes universumis...sajab peent pihuvihma, kusagil eemal nõmmel kasvab küngaste vahelt taeva poole Baskervillei`de koera ulg ja koju on pikk tee minna. Jookseks...aga jalad on paberinöörist.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment