Talvetantsud.

Kaks sammu edasi, viis tagasi...Paar päeva on nüüd tuisanud ja lõõtsunud ning praegu on õues jälle tali tagasi. On lumekest, on külmakest (-4). Kevadeeufooriale saab umbes nädalaks vesi peale tõmmatud. Aga küll ta sulab jälle...
Niisuke jõulune on õues, et märtsiks ei tihka hetkel küll nimetada.

Ninakesed

Hoolimata jubedast sula-külmumine-sula reziimist, mis kestnud ca neli kuud on kevadised sibullilled täitsa elus ja oma ninaotsakesed peale toda suurt vihma maa seest välja pistnud. Kui vihmajärgselt olid väljas vaid lumekuppp ja krookused, siis peale eilset -3 ja päike, on ilmunud ka turkmeeni tulbid, veel krookusi ja võrkiiriseid. Aga kuna on külm, siis ollakse ettevaatlikud. Jah, ega see märts veel mingi õnnistus ei ole, kevad kõigest valguse poolest. Soojemaid aegu võib loota alles aprillis.
Aga asi seegi.:)
Laupäeval võis Futulandis hooaja ametlikult avatuks lugeda. Puhastasin näsiniine- ja kullerkupupeenrad suuremast talvesaastast ära, sest just sealt hakkab esimesi huvitavaid krookusi tulema. Soojas detsembris ja jaanuaris tekkinud pinnapealne umbrohi oli ka kättesaadav. Samas võis tõdeda, et priimulad kõik kenasti talvitunud ja üks natuke suurem lumekupuseltskond peitis ennast talve poolt peenrasse tassitud tammelehtede all, nii, et nad on ikka kõik kenasti alles. Kivilas andis elumärki pisike Narcissus assoanus, aga kas ta ka õitseda tahab, see on veel iseasi.
Üldist pilti vaadates tundub, et see talv on olnud armulisem kui eelmine. Polegi veel ühtegi hukkunut peale mauklehe ja vastaklehise kiviriku tuvastanud. Sügisel peenrasse jäänud kaks imeväikest mägisibul `Fritz Köhleini` poega olid hea tervise juures (paras ime tegelikult), nelgid ka kõik vinks-vonks ja missa hing veel tahad.:)
Võsa tegi peale vihma juba üsna kevadist häält (sidin-sädin), kuid eilne kõle tuul ja miinuskraadid vaigistasid selle. Hoolimata päikesest. Täna hommikul -8,3. Normaalne üle keskmise selle talve miinuskraad.

Kevadvihm

Eile sadas terve päeva. Sooja kevadvihma (+6). Pani rõõmustama küll, sest iga vihmaga on selline väike lootus, et ehk nüüd on talv läbi. Neid ehknüüdisid on selle talve jooksul muidugi palju olnud. Imestlen mõttes püsikuid, eriti igihaljaid. Kogu aeg käib üks vihma ja lume ringmäng, juured on poris, jääs või vees, aga nemad elavad kõik üle ja hakkavad kevadel uhkelt õitsema või edasi sirguma nagu poleks midagi olnud.
Valgust veel oli, panin vihmajope selga ja tegin aiatiiru. Leidsin ühe lumekupu! Teistega on vist miskit juhtunud (uppusid talve jooksul:). Loodetavasti ta külvab uue pesakonna, külvama on nad agarad.
Kelts ei olnud alt veel sulanud ja kogu aed ujus. Epimeediumid olid vee sees, külmumiste ja sulamiste rodu oli igihaljaste epimeediumide oksi retsinud. Üleüldse, kehva oli neid kohti vaadata kus kuivalembesed pesitsevad, sest ka seal oli kaelani vesi. Loodetavasti õitseb sel aastal ikka mõni iiris ja võrkiiris.
Rõõmu tegid heas konditsioonis olevad iileksid, gargari krookuse ninaotsakene oli ka maa seest juba väljas ja viimase vindi peal olevad kaunid krookused paistsid ootavat ainult ühte sooja päiksepaistelist päeva. (Issand ise teab, milla see veel tuleb, aga unistada ju võib.:)
Karvikud on plusskraadide üle rõõmsad ja kahekesi joostakse mõõda treppi üles-alla nagu jõehobukari. Mõnusalt mängida nad ikka veel ei oska. Tibu ei pea Bondi samaväärseks ja sinna nahka see lõbu lähebki. Kui Bond maadelda tahab, siis annab Tibu küüntega, mille peale järgneb sekundiline koolituskisma Tibule, kust ta käuksatusega ja räsitult väljub ning Bond läheb õue tagasi. Ülim lähedus mis nad endale lubavad, on seljad koos põõnutamine, aga see on ka ainult puhtalt selle pärast, et Tibu on Bondi tulles nii sügavas unes, et ei viitsi käpaga lüüa.
Tubases aias on kurgid juba mullast ninakese välja pistnud ja üks tomat oli ka. Huvitav palju läheb aega esimese saagini?

Kuumalaine:)

Pluss 7 veebruari viimasel päeval!:) Pole paha.
Tulemuseks oli järjekordne massiline väljasulamine, võsa kajas tihaste kevadlaulust ja kui see kõik nüüd jälle kümnekraadise pakasega ei lõpe, siis võib lähiajal ehk tõesti aiast prognoositavaid esimesi õisi otsima minna. Päikest oleks ka muidugi vaja. Veebruar eriti päikseline ei olnud.
Muus osas eriti uudist pole. Tööd on kohutavalt palju ja õhtuks pole pauerit rohkem järel kui vaid raamatuteks või filmideks jagub. Unistan maikuust. Kõigest kaks kuud veel...:)
Tänane volkspilk aeda kinnitas, et väidetavasti Austraalia päritolu taim Prostranthera guneata on täiesti elus ja kõik ilged ilmad üle elanud. Maukleht aga on hävinud nagu alati. Samuti tuleb hakata osasid peenemaid mägisibulaid reanimeerima. Kahjuks on need piredamad ka kõige ilusamad, nõnda, et valikut pole.:)
Täna hommikul -0,8. Pilvitutel hommikutel aimub juba kodust välja minnes taevaserval heledamaid toone. Tere märts!:)

Hundikuu teine pool.

Kuigi valgust antakse juba mõnusasti, on õues veel tali. Lumeroosipojad konutavad kurvalt lumes, talvisest lumekupust pole mitte haisugi ja maa on sügavalt jääs. Eelmine nädal oli küll mõnel päeval plussis kuid kui öösiti on külmakraadid ja kui maa sügavalt külmunud, siis ei sula lumigi (kuigi seda on vaid ca närused 5 cm). Viibin viimasel ajal pidevalt raamatuaugus. Eelmine oli Sylvain Neuvel "Magavad hiiglased" - puhastverd ulmekas.
Kui õhus leidub teatud aine molekule, mis viitavad arenenud mõistusliku elu tegevusele, siis käivituvad sügavale maa sisse peidetud hiiglaslikud ajakapslid ja annavad inimesele juurdepääsu tundmatust metallist valmistatud hiiglase kehaosadele. Käsi, küünarvars, torso, labajalg jne. Kui need üksteisega kõrvu asetatakse, sulavad nad tervikuks. Lõpuks on kogu kuju koos. Arvatakse, et on robot. Teadlaste paremik üritab ööd ja päevad välja mõelda, milleks too robot tehtud on ja kuidas seda kasutada saaks. Loomulikult haaravad sõjardid ikka ohjad enda kätte, et ehk saaks sellega kuidagi ka sõda pidada. Selgub, et saabki, aga kedagi see eriti õnnelikumaks ei tee. Loole saaks põneva järje, sest raamatu lõpus ei ole hiiglasega kaasa pandud kirjad veel dešifreeritud ja robotiga liikumist alles õpitakse. See on veidi komplitseeritud, sest roboti põlved painduvad hoopis teisest kohast ja eeldatavasti peaks ka selle jalgu juhtival piloodil olema midagi saatüri koibadele sarnanevat...
Praegu loen Robert Calbraith´i (J. K. Rowling) "Kus on kurja kodu."
Servapidi veidi naistekaks kiskuv, kuid väga hästi kirjutatud kriminaalromaan. Paks ja hea raamat.
Üheksa päeva pärast on märts, mõnusmõnus.:)

Pika sammuga kevade poole

Kukk läheb nüüd juba üsna kiiresti ja hea pika sammuga. Pärast töölt koju jõudmist on veel tükk aega valge. Ja imelisi päikesepäevi on samuti olnud. Muidugi kaasneb talvise kõrgrõhkkonnaga paratamatult pakane. Ja nõnda ongi alates veebruari teisest nädalast olnud meil siin suhteliselt jahe. Ikka -5 kuni -22 (paaril kauni päiksetõusuga varahommikul). Täna on üle hulga aja kõigest -0,8. Lumekirmet  ca 5 cm ning maa on sügavalt külmunud.
Talv kulgeb suhteliselt tubases rütmis, mida ilmestavad nädalavahetuste sööstud kinno, külla või lõunasse. No mitte nii väga sügavale, seekord käisime laupäevasel heategevusüritusel,  "Igale lapsele oma kodu", mis toimus Moostes. Võimas mõisakompleks, mis kohalike poolt korda tehtud ja kultuurikeskuseks muudetud. Oli ekskursioon mõisasse ja piki valdusi, Villakoda külastasime ja siis tagasi kontserdisaali.
Tore spontaanselt tekkinud vahepala oli ka.:)
Päriskontsert veidi venis, aga rahvas oli juba saalis. Ja kuni laval pille paigutati ning toole tõsteti võttis lapselaps Eliise otsustavalt korraldajatädi seelikuservast kinni. "Kuule, kas ma võiks ka ühe laulu laulda?" Tädi Jane tõi vabatahtliku noore artisti otse lava servale, sest mikrofoni polnud veel paika pandud. Ja siis ta laulis. Puhtal ja selgel häälel, täiesti veatult. "Meil aiaäärne tänavas." Alguses juttu ajanud saal jäi hiirvaikseks, sest siis kuulis paremini. Aplaus oli maruline ja väike artist läks väga rahulolevana lava taha.:)
Edasi tulid Flora Kammerkoor oma tuntud headuses ja Astra Lastelaulud. Viimases loos esinesid kõik koos, ka Pokumees läks pilliga lavale.
Reis lõunasse ja tagasi oli ootamatult pidulik. Välja arvatud Saku, oli kogu Eesti ohtralt üle puistatud härmatisega ning pakkus terve tee imelisi postkaardivaateid. Nagu oleks peale kontserdi veel kunstinäitusel ka käinud. Eriti kaunis oli topelthärmatise alla mattunud Tartumaa.

Härra Tibu peab korda.

Kord peab majas olema. Kui Härra Tibu on perenaise 5 minutit enne äratuskella (nagu alati) üles ajanud, kööki konvoeerinud ja kui too nii teadvusele tuleb, et endale teevett hakkab keetma, siis loeb Härra Tibu missiooni täidetuks ning läheb põõnab edasi.
Tänagi kadus Tibu köögist üsna ruttu.
Aga sellega asi veel ei lõppenud.
Umbes kümne minuti pärast kostis toast imelikku häält. SSSSSHHH-rrrrrrrr! Jäin kuulatama, et misasja. Hääl kordus. Nii, mingi äksõn on nüüd!
Läksin asja uurima. Härra Tibu vahtis põlevi silmi rõduust, susises nagu kobra ja viskus peaaegu vastu akent. "Tibu, kuule..." Akna taga ei olnud kedagi. Iga karvake Härra Tibu muidu nii klanitud kasukas oli vihaselt turris ja kuulutas - Hoidke mind kinni, muidu ma lähen löön ta maha!!!
Nojah, kui maha, siis maha. Mine, Tibu. Tegin rõduukse lahti. Tibu turris karv vajus kolksti alla ja ta vaatas mulle suhteliselt lihtsal ilmel otsa. Mäh?
"No mine õue siis. Jah."
Ta pani lõua peaaegu maha ja uuris tähelepanelikult, ega kedagi rõdul oleva laua all ei ole. Ei olnud. Siis ajas ta kaela paremale pikaks ja tegi kindlaks, et ega rõdu teise otsas kedagi ei ole. Ei olnud. Siis venitas ta enda läbi rõduukse pi-ikaks mustaks vorstiks (ikka imetlusväärne on see nende venimisoskus) ja veendus et õhk on puhas. Murelik volkspilk selja taha - ära sa ära mine.

Ei, ma ei lähe.:) Kass kalpsas rõdule ja nuuskis nüüd juba nagu julge mees, et kes kurat see ometi oli...ja midakuradit siin käiakse jne
Ohjah, suur doos kassihuumorit kohe varahommikul käes..:)