Kui tahate jumalaid naerma ajada...

....rääkige neile oma homsetest plaanidest.
Käisin pööningul ära ja leidsin sealt sauna ehitamisest üle jäänud laudu. Noh, et keevitan garderoobi jaoks ühe riiuli kokku. Poku vaatas ka materjali üle ja arvas, et tehku ma siis ise kui väga ise tahan teha, aga küljed võiks pikemad olla. Ja läks kuuri lisamaterjali otsima. Poolel teel tuli tagasi ja ütles "Oi perkele paska, katus on puhas!"
Irw, oli küll katus puhas. Lumi oli kaasa võtnud ventilatsiooniava tornikese ja ramminud hooga langedes naabri aeda niimöödi sisse, et ülemine tugipruss oli pooleks löödud. Katkine aed ning mitu tonni lund ja jääd naabri elupuude kukil. Ühesõnaga - kogu riiul.
Kaevasime kolm tundi, et sündmuspaik ennistada. Kahjud suured ei olnud, lumi toimis puhvrina ja elupuudel polnud isegi koor maas. Välja tuleb vahetada vaid see katkine tugipruss ja raudpost uuesti maasse tsementeerida, sest ka see oli külili.
Lund oli meil aias ennemgi "vähe" ja kui katuselt langenu summale juurde liita, siis nüüd on kohati rinnuni. Pean tunnistama, et oma jugapuud ma üles ei leidnud. Selles areaalis on vööni ulatuv kohev lumi ja kui kaks sammu tegin, siis jäin lumme kinni nagu tsementi. Välja saamiseks tuli loovutada kogu väärikus ja omavahel öeldes on selle koha peal nüüd selline mäsu nagu oleks põder püherdanud.

Haa, sulab!:)

Nii armas on ärgata väikeste pehmete käppade puudutusest vastu kätt, mis üle voodi ääre ulatab. Tegin sellise näo, et magan edasi ja lasin ennast meelega veel käpelda. Sass sai kohe aru, et ma olen ärkvel ja hakkas otsustavalt nurrudes mööda voodiäärt üles ronima. Kõtt, pusilane, ega kogu maja pole vaja üles ajada. Vana kass on taktitundeline ja olgu või põis maani, tema ootab voodi ees sind pingsalt jõllitades, millal ärgata suvatsed ja rõduukse avad. Aga Sassil pole kannatust, missa magad, tule mängi minuga, kargame koos üle kappide!
Mängin ma jee. Aga uni on küll läinud ning kohvi vastu poleks ka midagi.
Kell on pool seitse, täna on laupäev ja, muide, sulab. Käisin kohviga õues kevadet kuulatamas. Igast kandist kostis tasakesti kuid äärmiselt meeliülendavalt tilk...tilk...tilk. Mmmh... magus sulalume lõhn!:) Pole midagi paremat ärasulavast lumest, mis on maas olnud kolm pikka vastikult külma kuud, piilub korstnaisse, rõhub katuseid ja üritab hangeservaga räästani küünitada.
Mulle ei anna rahu, et kusagil seal paksu lume all on meite värd-jugapuu. Näib, et kõhuli või pikali, sest umbes jaanuaris kadus ta täiesti pildilt. Ma ei ole see, kes talvel eriti palju aknast välja vaatab, aga no millalgi suurte lumesadude ajal pidi see juhtuma. Täna peaks ette võtma ja ta välja kaevama. Muidu jäätub kogu see kupatus ära ja see on puukesele veel halvem. Mingit lamavat jugapuud keset liiliaid küll ei oleks tarvis.

Justnagu poleks mitte sittagi teha

Aga läksin Facebooki ja tegin endale konto. Meie Räpina grupp otsustas Facebookis suhtluskoha teha ja nõnda ma seal maha potsatasingi. Kus sa ikka muidu teiste omasuguste taimepededega saad asju arutada. Kanu või kitsi ma igatahes pidama ei hakka ja akvaariumi ka ei võta. Esialgu ei saa ööd ega mütsi aru kus või mis. Täiesti võõras keskkond ja unise peaga ehmatas kõvasti ära, miks mul juba kohe alguses mitusada sõbrakandidaati (sealhulgas Ivo linna, Dave Benton ja hunnik vallavanemaid:)nimekirjas on. Siis sain pihta, et need on ajalehetöö perioodi emaili kontaktid.:)
Eile oli ilus päev. Palju valgust ja vaba päev, mis sa hing veel tahad.:) Oli tõhus kodutööde päev ja valmistasin ette kahe vaiba materjali.
Erilised aatelised me ei ole, aga lipp oli ikka üleval. Lund on kuradi palju. Loodetavasti jõuab jõgi selle kõik vastu võtta. Totaalset uputust ei karda, sest maapinda on maja ehituse käigus tõstetud nii, et me ei ole enam augus ja isegi õu on sillutise all. Natuke ehk lainetab, aga koer oskab ujuda ja kummikud on majas kõigil olemas. Nii et täies positiivsuse purjes kevade poole, ah, uputagu, peaasi, et kevad!:)

Teravad elamused.

Käisime aianduspoes. Juhhuuuh!:) Seemnevalik on praegu ohohohoookuisuur. Võtsin pööris-kipslille, roomava kipslille, vereva sõrmkübara, mugul-askleepjase, karpaadi kelluka, laikelluka ja jaapani ohaka seemneid.
Kuna olen paar suve jälgi ajanud, et mis kuramuse healõhnaline suvetaim see ikkagi oli, mida ühel suvel mede peenras kultiveerida õnnestus, siis nüüd olen välimuse järgi tagantjärgi viimaks ära tuvastanud, et tegu võis olla kas ahtalehise peiulillega (T. tenuifolia) või läikiva peiulillega (T. lucida). Esimest oli täna poes ka saadaval.
Uurisin püsilillesegusid, aga panin pooled tagasi. Hiigla ilusa pildiga, kus nähtaval tavatut värvi püsililled (roosa idamagun, punased ja kollased lupiinid, helmikpöörised ning veel üht-teist hõrgutavat), aga paki tagaküljel on lihtne loetelu: dianthus, delfinium, aconitum, achillea jne. Lupiinidest, helmikpööristest ja moonidest polnud sääl juttugi ning järelikult on sisu ja pilt kaks eri asja. Võtsin kaks kiviktaimlalillede segu, kus sisu kirjeldust üldse polnud. Olgu siis pealegi põrsad kotis, kiviktaimlalilledega vast niiväga mööda ei pane, sest neid mede aias eriti esindatud pole.
Aiakaubamajas oli ka kõike muud värvilist ja kaunist mida oli niisama hää kaeda. Õitsema aetud hüatsindid, nartsissid ja krookused, lisaks veel orhideede pikad lauad.
Aga praegu on taevas hele kuu, külma on 14 kraadi ja nagu polekski vahepeal olnud tunnikest ebakevadet.

Lumi

Ärkasin selle peale, et mulle pandi plaaster. Kassipojakujuline. Millest võis järeldada, et toas on jälle külm. Mitte, et see miski uudis oleks, sest lõppude lõpuks on ju talv, aga tavaliselt tuleb siis toajaheduse vastu midagi ette võtta. Võtsingi. Panin kummikud jalga, tunked selga tegin ukse lah-lah...ja panin uuesti kinni. Väljastpoolt oli keegi selja vastu ust toetanud ja mingist lahtitegemisest ei saanud juttugi olla. Väljusin ettevaatlikult esiukse kaudu ja läksin ringiga ümber maja sumbates asja uurima. Vastu tagaust oli tuisanud suur hang ja mõte sellele, et nüüd tuleks sumbata tagasi lumelabida järele värava juures tõi eriti teravalt esile momendi, et talv ei meeldi mulle, pole kunagi meeldinud, ega hakkagi meeldima. Noh, aga ilmataat ei küsi kahjuks mu väikest arvamust ja muidu lihtsalt katlamajani ei pääsenud kui tee tuli lahti kaevata. Igatahes ma jään nüüd seda sula ootama, mida nagu peale tuisku lubati.

Home alone

Lõin pesa mõnusalt segamini. Värvin tekikotte ja vaibakaltsu. Teen panipaikades ruumi, uurin mis seisus on toalilled ja parandan katkisi asju. Kangesti tahaks pööningule ka vaatama minna, kas seal oleks mingeid lauajuppe ühe väikese riiuliköksi tegemise jaoks. Pokumees ütles, et ei ole, aga ma ei tahaks teda häati uskuda. Hunnik on suur ja miskit ikka leiab. Mul pole vaja hööveldatud laudadest iluriiulit vaid panipaiga kastituge ja selle võib suvalisest saastast kokku lasta. Midagi seal ikka on. Nii, et ma ikkagi lähen pööningule ka.
Irw, arvuti kuvari tagant tuleb valge sokiga must käpp ja kobab mu sõrmi klaviatuuril. Sass - minu tehiskaaslane.
Ohjah, sellest saaks hea koomiksi.:) Sass peldikupotti vahtimas kui ma kraanikaussi küürin, Sass vaibanarmastesse takerdunud kui vaipa kloppimiseks kokku rullin, Sass õmblusmasina tallalaua all varitsemas kas õmblen või ei õmble, õmblen, Sass vajutuse all, Sass mööda minu selga õlale ronimas, sest vajutuse all läks igavaks, Sass briketikotis, Sass saepurune, Saepuru Sass.:)

Ikka kevade poole...

Palju meeldivaid tundemärke kevade lähenemisest...päikselistel päevadel pole vaja kaminat kütta, sest päike on juba nii soe, et kütab terve alumise korruse soojaks, rääkimata jäisest kangasteljetoast ülakorrusel; pool kaheksa hommikul on juba üsna valge ja mulksutite all kääriv koduvein kõlbab juba päris hästi juua. Kevadekuulutaja selles mõttes, et nii umbes naistepäeva paiku sai alati ikka väiksematesse pudelitesse villitud.
Nädalavahetusel plaanin sügavat sukeldumist vaibamaailma.