Värvalitöökoda

Kui väljas on pidevalt miinus 13-18, siis on vaja lisaks põrndaküttele ka teisi küttekoldeid kütta. Ja mis see pliit ikka tühjalt undab, panen parem poti peale. Nõnda olengi saanud palju ilusaid toone alates helesinisest ja lõpetades pastelse oranziga. Tänapäeva riidevärvid on nii lihtsad kasutada. Ja millised rõõmsad värvitoonid!

P.S. Ma ei saa jätta mainimata, et väljas on ikka ilgelt palju lund.

Unehäire II

Kõigepealt peab ütlema, et ta on kasvanud ja palju nutikamaks muutunud. Naljad on ka pullilikumad. Eile öösel tallas ta meil seljas nagu ulakas antiloop ning kui sellest ei aidanud, siis kukutas voodisse sirmi. Kui jälle tallama tuli, krabasin ta kinni ja hammustasin kaelast. No mitte just eriti hellalt. Ptüi, peab vist kah pritsungiga veepudeli sisse seadma. Igatahes edasi oli Sass jälle pai poiss. Täna öösel tegutses unehäire distantsilt - kuulsin kuidas kuskilt nurgast hakkas voodi poole veerema raske golfipall, mis tegi kõr-kõr-kõr. Ta, raisk, muudkui veeres ja veeres ja veeres! See oli NII tohutu kergendus, kui aktiivne tegevus kööki suundus ja sealt plastikusahinat kostuma hakkas. Vähemalt ei kriipinud kõrva. Kuigi oleks pidanud. Kui hommikukohvile läksin, siis nägin (Aaaahhh!)mida võib teha ühe pooliku mohäärpleediga. See "suur hiir" lamas ristseliti esiku põrandal ja oli "täiesti surnud". Vedasin lahtiharutatud lõngakerad sabapidi nurkadest ja kirstu alt välja ja surusin koinitud kudumistöö juurde kotti. Ma mõtlen sellele homme.
Kõlab vist usutamatuna, aga teisalt teeb see kõik ka tohutult rõõmu. Sellel olevusel, kes meiega koos elab, on jälle säde silmas. Seda kolme nädala tagust sassis karvaga ja valusa pilguga õnnetusehunnikut ei taha mitte meenutadagi. Kukutagu parem sirme kui, et selline.
Õues on miinus 14,4. Ees on jälle jääaeg.

Mull

Kassid on suhteliselt vaiksed loomad ning ega nende eneseväljendus ja miimika ka niiväga elavad ei ole. Sellepärast peetakse kasse mõistatuslikeks. Ei tea mis mõtleb, äkki on Marsilt jne. Isegi paadunud kassiomanikud ei saa alati sotti kas nende lemmikut juhivad instinktid või mõistus.
Kui haigus Härra Tibu maha murdis, siis konutas ta tavaliselt nurgas ning ei tahtnud isegi pai mitte. Umbes nädala möödudes hakkas kiisupoiss uuesti seltsi otsima.
Mina loen raamatut, Tibu tuleb, räntsatab minu kõverusse ja sätib ennast unele. Loen mis ma loen, aga kass raputab iga natukese aja tagant pead ja see kisub tähelepanu endale. Kas tõesti lõi nohu kõrva? (Loomad ju raputavad pead kui kõrv valutab.) Sassikene, mis sul on?
Kui Tibu nägu eestpoolt nägin, sain naerukarmbid: Korrapärase ajavahemiku tagant ilmus kassi nina otsa ilus väike vikerkaarevärviline tatimull mis välja hingates plaksuga lõhki läks. Kassil oli kõdi ja ta raputas pead. Appikene, ma naersin nii, et silmad märjad. Kass vaatas mind, pilgus jäine hukkamõist ja arusaamatus. Segi läksid või? Siis ta taipas, ma naersin TEDA. See on uskumatu kuidas võib üks loom vaadata. Sa naerad MIND! Ta tõusis järsu, robustse liigutusega püsti ja läks vihaselt minema. Marssis nurga taha. Isegi selja tagant oli näha, et loom on täiesti silmini solvunud.

Viimsed abinõud

Härra Tibu taastub nohust, aga nüüd ma tean - see kestab kümme päeva. Ning nagu tatitõbi ikka, see nakkab. Sest nüüd on proua Muri nohus, vähe sellest, ta ka köhib. Joodame teda hommikul ja õhtul süstlaga ning meie oma kass on meid selle eest osavalt vältima õppinud. Kui kätte saame, siis kannatab ära ja neelab, aga haige kohta on ta äraütlemata väle olevus. Kole küll, aga midagi pole teha. Peale kolmandat päeva paastumist tuleb kasvõi niimoodi joota, aga jootma peab. Ning mulle hakkab tunduma, et see esialgne hirmus hobuseköha võib olla hoopiski viirusest, mitte allaneelatud fuist (mis see iganes ka polnuks).
Õues on miinus kaheksa ja pool neli päeval on juba hämar. Lumi on pehme ja õhuline nagu uduunelm. Lumivalge selle sõna kõige meeldivamas tähenduses. Kui poleks majja sissepressivat idatuult ja tatiseid kasse, siis võikski ilusatesse mõtetesse unelema jääda.
Panin tule pliidi alla ja joon ingveriteed sidruniga. Kah mingitlaadi sõltuvus, peab tunnistama. Esialgu vähemalt aitab. Suurepärane vahend külma, pimeduse ja idatuule vastu.:)

Talv

Õues püsivalt miinus 6,6 ja toas hoolimata kütmisest natuke üle 18 kraadi. Jäle. Veel üks talv tõestamaks, et mina ei ole selle laiuskraadi jaoks sündinud olevus.
Pagana huvitav oleks enda kaugete esivanemate kohta midagi teada saada. Loodan, et geeniuuringud annavad kunagi sellele vastuse. Samas vist asjata lootus. Geene uuritakse pigem sellepärast, et rohkem inimeste jaoks ravumeid toota. Ja et nad ise midagi kasvatada ei saaks, siis keelatakse ravimtaimede kasvatamine ja müümine ära. Vahet pole kas kummel, piparmünt või kanep, paragrahvi alla lähed ikka. :)
(Eurobürokraatia viimane üllitis - piparmündi aias kasvatamine keelatakse ära, edaspidi peab apteegist ostma, sest on ravim)
Ohjah, ma arvan hoopis seda, et eurodirektiive kinnitavatel inimestel pole õrna aimugi mis taim on piparmünt, ega nad mingid botaanikud ei ole.:) Viimast nentis aastaid tagasi ka eesti politsei kui talumehe köiekanepi põllu maatasa tegi. Juhtumist kirjutati toona isegi "Eesti looduses".
Loen hetkel järgmise venelase fäntasyraamatut - Kirill Jeskov, "Viimane sõrmusekandja". Loen ja naeran suure häälega. Tolkieni maailm on täiesti pea peale keeratud. Kõik üllad printsid on võimuahned pätid ja neist kõige hullem neist on Aragorn, kes lubab Eovyni tema venna silme all ilgeimal viisil tappa kui noor kuningas talle trooni ei loovuta jne jne.
Rohani ratsanike kuningat nõiduse kütkeis hoidnud pahelist maokeelset isandat nimetatakse selles raamatus "osavaks diplomaadiks, kes tegi mis suutis". Megairw!:)
Haldjad vägistavad ja tapavad rahulikke elanikke ning nende nooled on mürgitatud, kääbikuteni ei ole ma veel jõudnud. Metsik huumor.

Tuisk

Sedakorda täitsa põhjalik ettevalmistus talveks - enne lubab ilmajaam 3 päeva tuisku ja siis miinus 17 pakast. Kaeme perra. Igatahes kui see nii peaks sündimagi ja kui see lumi kevadeni maha ka jääb, siis on kõik väga kenasti. Seni külmumata maa lume all sügavalt läbi ei külmugi, taimed talvituvad kenasti ja kevadsula ajal suudab maa kõik lumevee vastu võtta.
Praegu on õues miinus 3,5 ja tuisk on eesõues lume kuni trepini kuhjanud. Tööle minnes peab kummikud jalga panema, sest saabastest tuleb kindlalt üle.
Jõulud lähenevad nagu kiirrong.

Varjus hiilija

Nimelt selline on uue fäntasy pealkiri. Oli muljetavaldav. Kui esimene raamat otsa sai, siis nörritas üsna kõvasti, sest see on JÄLLE triloogia (irw:) esimene raamat ja teisi alles tõlgitakse. Tore lugu nende triloogiatega, sest ainult issand ise teab kas raamatukirjastajal jätkub raha ka järgmiste raamatute tõlkimise eest maksta. Mõnede selliste triloogiate järge oleme jäänudki ootama.
Niisiis, uus vanainimeste muinasjutt, sedapuhku vene autorilt.
Aleksei Pehhov "Varjus hiilija"
Eelarvamustest kubisev, nagu ma olen, asusin kohe esimestest lehekülgedest peale passima, millal ilmuvad Baba-Jagaa ning Kashtsei Surematu, või vähemalt midagigi, mis vihjaks autori rahvusele, sest ei saa ju olla, et...Aga paraku, saab küll. Kõigist maailma lohe-haldja-orki-maagijuttudest perfektselt ajupestud ja läbi imbunud autoril ei tekkinud mitte hetkekski kiusatust põigata vene muinasjuttude hämaratesse kuusikutesse. Äärmiselt tõupuhta ja hea stoori teevad nauditavaks hoopis peategelase mõruvõitu huumor, autori senisest erinev nägemus haldjatest (tuhkjad juuksed, kollased silmad ja alahuule alt välgatavad kihvad, mida pole võimalik varjata) ja teiste selle maailma tegelaste kirjeldused. Ainus ilmne vihje russismile oli raamatus paar korda esinenud fraas "ülima tõpralikkuse seadus", millest tundsin ära vana hea "zakon podlasty".
Kusagil Tühimaal on jõudu kogumas kurjuse jõud, kes nimetavad ennast Nimetuks. Et ära hoida hävingut, tuleb kurjus hävitada. Seda saab teha ainult siis, kui iidsest koobaslinn-nekropolist tuuakse välja üks teatav võluese, mis on pilgeni pahasid hävitavat väge. Eeskujulikku salateenistuse võrku omav kuningas palkab meistervarga Garret`i, et see artefakti maa peale tooks.
Raamatus esines ka laene. Ülemmaagi hing meistervarga peas teda täbaraimatest olukordadest kõrgmaagiaga päästmas tuli tuttav ette Terry Pratchetti raamatuist, see, et kokku kogutakse kamp erinevate oskustega olevusi ja siis koos kuskile midagi ära tooma minnakse, on enamike sedalaadi lugude süsheeks, paharetist narr meenutas olemuselt veidi nii "Salamõrtsuka" narri kui ka "Troonide mängu" kääbuskasvulist kuningavõsu. Maagiamängudest tekkinud Keelatud ala linnas, mis oli müüridega muust maailmast eraldatud ja lausa kubises anomaalsetest nähtustest, vihjas "Stralkeri" Tsoonile.
Katakombid meenutavad kirjelduselt nii Sõrmuste isanda päkapikulinna kui ka "Maailma silma" põhjatut koobastikku, kuhu tagaaetavad oma rännakul varjuvad.
Samas, kummaline - ei ühtegi lohet. :)
"Troonide mänguga" ma seda lugu ei võrdleks. Üldse ei võrdleks. Sest täitsa isemoodi hea lugu. Nii, et fäntasyfännid oleksid täiesti õnnelikud, kui neil oleks üks riiul, kus "Troonide mängu" kõrval asuksid veel ka "Tuule nimi" ja "Varjus hiilija".
Muus osas on talv. Pisut vabandava olekuga mõttetu kiht lund aias, mis vahel sulab ja vahel mitte, pimedus, mis algab õhtul ja muutub päeval hämaruseks ning ilmaennustus järgmiseks nädalaks, mis vihjaks justnagu miinus 17 kraadisele pakasele.