Unehäire II

Kõigepealt peab ütlema, et ta on kasvanud ja palju nutikamaks muutunud. Naljad on ka pullilikumad. Eile öösel tallas ta meil seljas nagu ulakas antiloop ning kui sellest ei aidanud, siis kukutas voodisse sirmi. Kui jälle tallama tuli, krabasin ta kinni ja hammustasin kaelast. No mitte just eriti hellalt. Ptüi, peab vist kah pritsungiga veepudeli sisse seadma. Igatahes edasi oli Sass jälle pai poiss. Täna öösel tegutses unehäire distantsilt - kuulsin kuidas kuskilt nurgast hakkas voodi poole veerema raske golfipall, mis tegi kõr-kõr-kõr. Ta, raisk, muudkui veeres ja veeres ja veeres! See oli NII tohutu kergendus, kui aktiivne tegevus kööki suundus ja sealt plastikusahinat kostuma hakkas. Vähemalt ei kriipinud kõrva. Kuigi oleks pidanud. Kui hommikukohvile läksin, siis nägin (Aaaahhh!)mida võib teha ühe pooliku mohäärpleediga. See "suur hiir" lamas ristseliti esiku põrandal ja oli "täiesti surnud". Vedasin lahtiharutatud lõngakerad sabapidi nurkadest ja kirstu alt välja ja surusin koinitud kudumistöö juurde kotti. Ma mõtlen sellele homme.
Kõlab vist usutamatuna, aga teisalt teeb see kõik ka tohutult rõõmu. Sellel olevusel, kes meiega koos elab, on jälle säde silmas. Seda kolme nädala tagust sassis karvaga ja valusa pilguga õnnetusehunnikut ei taha mitte meenutadagi. Kukutagu parem sirme kui, et selline.
Õues on miinus 14,4. Ees on jälle jääaeg.